Kohtume tulevase laevajuhi Hendrik-Ago Aasumetsaga Eesti Mereakadeemia raamatukogus soojal maikuupäeval. Päike pingutab juba suviselt, meri maja taga on tasane ja maja ise vaikne, lõpueksamite alguseni on loetud päevad. 

Hendriku juured on kaptenite külas Käsmus, kus ta veetis lapsepõlve meresõitudega Mohni saarele, vanaisaga võrke pannes, lahel purjetades, merelaule lauldes ja vanade merekarude uskumatuid lugusid kuulates.

“Lapsena veetsin pikki tunde mere ääres laevu vaadates ja ennast laevakaptenina ette kujutades,” ütleb noormees, kes mullu sügisel sai kapten Uno Lauri stipendiumi ning tänavu juunis saab laevajuhi diplomi. Aga temas on rohkem kui lihtsalt üks laevakapten.

“Jätkan esivanemate vaimus paljusid traditsioone – ka merelaulude repertuaar kasvab pidevalt,” ütleb Hendrik, kes läheb laevale, suupill taskus, ja mängib kodus vanaisa akordionil lapsepõlves kuuldud romantilist repertuaari.

Kuidas on läinud sinu õpinguaastad TalTechis?

Väga mitmekülgsed ja huvitavad aastad on olnud. Viis aastat on pikk aeg, lisaks käisin vahepeal mereväes. Matemaatika ja loodusteadused pole mulle kunagi huvi pakkunud, nii et esimestel aastatel tuli neist teemadest lihtsalt tahtejõuga läbi murda, need olid rasked ajad. Aga kõiki merealaseid aineid võiksin muudkui edasi õppida! 

Koroona-ajal merel olemine oli samuti natuke raske – me ei saanud sadamast maale minna, olime neli kuud oma raudkastis kinni. Tegin oma pika merepraktika ühe Hollandi ettevõtte kaubalaeval, sõitsime nii Euroopa vetes kui ka Ameerika vahet.

See on ikka meremehe elus tähtis osa, et saaks võõraid maid ja rahvaid külastada?

Absoluutselt! Minu esimene töö laeval oli siinsamas Soome lahel, kus inimesed ja kultuur on meiega väga sarnane. Suurtel meredel ja rahvusvaheliste meeskondadega seilates aga näed, kui kirju on maailm. Meil oli näiteks palju hollandlasi ja filipiinlasi, ukrainlasi ja venelasi ning igaüks tõi laevale oma kultuuri. Alguses on palju imestamist või isegi väike kultuurišokk, kuid paar nädalat hiljem on juba kõik tavaline. 

Too mõni näide väiksest kultuurišokist.

Filipiinlastele on hästi tähtis koos olemine ja neil on nii huvitavad road, et kõike ma ei proovinudki. Näiteks on neile oluline barbeque, alati on laeval kaasas üks siga ja hästi tähtis toit on seapea. Ma pole kunagi näinud, et süüakse sea aju – see üllatas kõvasti ja seda ma ei suutnud proovida. Nüüd ma juba tean filipiinlastest oodata, et tullakse seaga ja süüakse aju ning et igal laupäeval on karaoke.

Meenub ka esimene kokkupuude haikaladega. Laadisime Floridas jahte oma kaubalaevale, sooja oli 35–40 kraadi, võib-olla rohkemgi. Meil oli kange tahtmine ujuma minna ja vanemtüürimees üritaski esialgu kai pealt merre minna, aga sadama turvateenistus keelas kategooriliselt ujumise sadamas. Keelust hoolimata mõtlesime, et keha jahutamine on ikka väga vajalik, ja läksime teise parda äärde, kuhu oli lootsitrepp riputatud. Sealt saime tagasi laeva ronida. Olime kolmekesi vees: mina, vanemtüürimees ja teine ohvitser. Kõik laevasolijad lehvitasid ja naersid, kõrvalolevas laevas tegeleti kalapüügiga. Üks hetk neil näkkas ja mehed tõmbasid veest väiksemat sorti hai. Hetke olime kõik nagu “wow, äge!”, aga see ei olnud enam nii äge, kui nägime vähe suuremat uime, mis suundus teise laeva juurde, meist umbes paarkümmend meetrit. Sel hetkel käis kehast läbi vastik jõnks  ja hakkas väga kiire.

Uhh! Te, tulevased laevakaptenid, ei saagi diplomit muidu kui aastase merepraktika järel. Millised on täna sinu meresõidukogemused?

Alustame esimese õppeaasta järel merel kadetina ja saame viienda aasta järel vahitüürimeheks. Neljas õppeaasta on ette nähtud pika merepraktika jaoks. Kooli lõpetamine on aga alles väike samm kaptenidiplomi poole, selleni läheb veel palju aastaid ja kogemusi.

Praegu on mul “arvel” 13 kuud meresõitu. Pärast esimest kursust võtsin akadeemilise puhkuse, kuna teadsin, et lähen kaitseväkke ja tahtsin enne seda merd sõita. Siis sõitsingi pool aastat madrusena Tallinki Megastari peal – pesin tekki, värvisin, puhastasin, sain käia ka sildumisel, lossimisel, laadimisel. Seal sain ka esimese tunnetuse roolimisel. Sillas seista ja rooli hoida oli ikka väga uhke tunne! Kaitseväes valisin mereväe – see oli samuti väga super kogemus ja ägedad inimesed. Kui peaksin elu uuesti alustama, teeksin kõik samamoodi!

Mereväe kogemusest rääkides sain aga ise hollandlastest meeskonnakaaslasi šokeerida. Pärast sõduri baaskursust paigutati ajateenijad üksustesse laiali, mereväe omad siis laevadele. Sealne lõpuülesanne oli samuti laeval – tulekustutamine, lekke tõrjumine ja lõpuks laeva mahajätmine. Kui aeg käes, tõmbasime kuivtürbid selga, hüppasime merre ja ujusime päästeparvedele, kust meid 24 tundi hiljem kopteriga “päästeti”. See oli aprillikuus, päris külm oli. Me küll teadsime, millal kopter tuleb ja õppus läbi saab, aga kellad ja telefonid pidime enne õppust kappi jätma ja ajataju kadus päästepaadis täiesti ära. Tallinki laevade järgi püüdsime aimu saada, mis kell võib olla. Seda ütlen küll, et kui oleks valida, kas teha uuesti sõduri baaskursuse lõpurännak või see külm ja märg mereõppus, siis pigem valiksin rännaku.

Pärast teist kursust läksime kursusekaaslastega madrusteks laevale Sailor, mis praegu kuulub Tallinkile. Sellest suvest on palju toredaid mälestusi heas seltskonnas. Ülikoolist tulnud sõbrad jäävad eluks ajaks ja ilma nendeta poleks koolitee üldse selline.

Kolmanda kursuse järel tuligi kaugsõit Hollandi laeval ning tegin juba oma esimese pika sõidu ajal ohvitseri tööd. 2021. aasta septembris alustasin pikka merereisi kaubalaeval: läksin Itaalias pardale ja kuu aega sõitsime Vahemerel, siis tuli minu esimene reis üle Atlandi. Ootused olid kõrgel ja natuke oli hirmu ka, sügistormid olid juba käes. Tol korral me tormi ei saanud – eks alati valitakse teekond nii, et kui võimalik, minnakse tormi ümbert ringi, sest torm pole hea inimestele ega laevale. Detsembris tulin laevalt maha ja minu viimase sõiduga Brasiiliast Poola käisid küll lained üle vööri ja teki. Mulle see väga meeldis! 

Uuesti läksin merele vahetult enne sõda ja sel korral juba sama ettevõtte suuremale laevale. Nüüd tegutsesingi ohvitserivarjuna sillas. Mul väga vedas ohvitseride ja kaptenitega, mind võeti väga hästi omaks ja selgitati kõike, mida küsisin. Usaldus tuli ka kiiresti, nii et kui olime vanemtüürimehega koos vahis, siis tema tegi arvutis lasti planeerimisi ja laeva juhtimine – logiraamatu täitmine, kursi muutmine jmt – usaldati minule.

Sa pole Mereakadeemias piirdunud ainult õppimisega, oled panustanud ka kooliellu. 

Tegelikult esimesed kaks aastat käisin minagi rutiinsel kool-trenn-kodu-marsruudil, kuid see läks üksluiseks, tahtsin muutust ja rohkem kogemusi. Otsustasin siis, et võtan tudengielust maksimumi: läksin üliõpilaskogusse ja olen vajadusel kooli esindanud, tudengivarje võtnud ning igasugu üritustel ja võistlustel osalenud. Seda kõike selleks, et tuua oma ellu värve ja et oleks, mida kunagi meenutada.

Näiteks olen sel õppeaastal aktiivselt osa võtnud TalTechi rektori karika võistlustest, sügisese viievõistluse EMERAga ka võitsime. Mereakadeemia on nüüd rektori karikat üsna kindlalt võitmas ja selle üle on väga hea meel. Üritame alati saada kokku võimalikult palju osavõtjaid ega lähe võitma, vaid sõpradega mõnusalt aega veetma ja lõbutsema. Ma arvan, et see ongi meie edu valem.

Olen sellest saanud kindlasti enesekindlust. Üritustel käies ja inimestega suheldes olen saanud ka palju tutvusi, mis on ju oluline asi meie elus. Läbi tutvuste jõuab kaugele!

Kui saad diplomi kätte, kes sa siis oled ja mis edasi saab?

Sõitsin oma praktikatel nelja kapteniga ja kõik nad andsid mulle kaasa kiituskirja. Nüüd muidugi tulevad koolis lõpueksamid, mis annavad mu oskustele ja teadmistele lõpliku kinnituse. Pärast ülikooli lõpetamist olen laeva 3. ohvitser ehk vahiohvitser. 

Kui saan kogemusi juurde ja tõestan oma kaptenitele ja vanemtüürimeestele, et tulen oma ülesannetega toime, saan teiseks ehk navigatsiooniohvitseriks. Vanemtüürimeheks saamiseks on vaja muidugi jälle meresõidukogemusi ja lisaeksamit, sealt 12 kuud meresõidukogemusi edasi saan teha kaptenieksami. See omakorda ei garanteeri, et saangi kapteniks, kuid kui tuleb õige aeg ja võimalus, siis on mul diplom ja kogemused olemas ning saan selle töö vastu võtta.

Millise laeva kapten sa tahaksid olla? 

Olen seda ise ka mõelnud. Mida suurem laev, seda parem, mulle meeldib vastutus ja ka pisut pinget, nii et väike torm või suured lained võiks ikka olla.

Mul on küll mereväekogemus, aga tahan töötada tsiviilis. Palju oleneb perekonnaseisust, pere kõrvalt ei taha enam nii pikalt ära olla – maid on tore avastada, aga kodust ära olemisel on oma hind. 

Igatahes sel suvel pärast lõpetamist on mul küll plaanis Eesti vetes olla, sõidan reisikatamaraani Runö peal Ruhnu vahet. Sealt saan kiirlaevapaberid ja see on samuti äge kogemus, mis annab võimaluse Vahemere saarte vahet sõita. Koolis oleme vaadanud videosid sildumistest, need kaptenid seal on ikka tasemel, suudavad ka korraliku tormiga silduda. 

Tahaksin kätt proovida ka puurtornide toetuslaevadel, see tundub põnev maailm. 

Ma ei hakka küsima, mis sind merele kutsub – oled pärit Käsmust ja lapsest peale merd sõitnud. Millised on sinu esimesed mälestused merelt?

Vanaisaga kalalkäimine. See oli täiesti tavaline asi, et vanaisa äratas hommikul üles ja ütles, et lähme nüüd võrke välja võtma, eks õhtuti panime need koos sisse. Tundub tõesti, et see, et ma lähen merele, oli enne minu sündi ära otsustatud. Esimestel fotodel juba olen mereteemalises kampsunis või koos vanaisa meisterdatud purjekatega. Käsmust on pärit ka kapten Ahto Valter, kelle purjeka nimi oli samuti Ahto, ja vanaisa tegi mulle umbes meetrise purjelaeva Ahto, mida sain kivide vahel vees nööriga järel vedada. Ahto Valter ise on nüüd Neitsisaarte lähistel merre “maetud”. Seal on väga ilus, olen seal ka ise merd sõitnud. Kuid minu lemmikkoht on Käsmu, plaanin sinna kunagi elama jääda.

Räägitakse, et traditsioonid jätkuvad ja järgmiseks tuleb kapteniks õppima sinu väikevend?

Peretraditsioonid jätkuvad tõesti, minu vend õpib praegu siinsamas hoovis merekoolis ja plaanib edasi Soomes kapteniks õppida. 

Meresõit oli mu vanaisa ja tema isade traditsioon. Teise maailmasõja ajal põgenes mu vanaisa isa laevaga Kanadasse, vanaisa jäi emaga Käsmu maha, sest ta oli liiga väike ja poleks pikka merereisi üle elanud. Kui siis vanaisa tahtis kapteniks õppida, ei andnud Nõukogude võim talle selleks luba – kuna ta isa oli meritsi põgenenud, eeldati, et tema teeb võimalusel sama. Nii jäigi vanaisa Käsmu ja pidi leppima kalapaatidega, kuid meri jäi igavesti tema südamesse. Ja kõik need pildid, mida olen temaga vaadatud, jutud, mida olen kuulnud, ja laulud, mis koos lauldud, on ainult suurendanud minu ja mu venna tungi merele minna. 

Tuleb välja, et meremehe elu pole pelgalt laev ja lained ning võõramaa kombed, see on ka võrgud ja laulud ja mis kõik veel?

Kindlasti on see palju rohkem kui meresõit ja võõrad kombed, merel on palju! Laulud on küll ilustatud ja väga romantiline vaade: kui kuulad merelaule, paned silmad kinni ja näed ilusat päikeseloojangut vaikse sillerdava mere kohal. Kuid meri ei ole alati selline, merel on ka raskeid aegu ja suuri laineid ja vahepeal on süda paha. Ma tegelikult ei tea, mis sinna tõmbab. Meri valib inimesed ja teeb oma valikud ise ja tundub, et meid on ta välja valinud. See on tõmbamise ja tõukamise suhe: merel olles  igatsed koduste järele ja kui oled kodus, vaatad merele ja mõtled, millal jälle minna saab.

Mis teeb meremehele kõige rohkem rõõmu?

Maa nägemine. Eks koju jõudmine ka, aga maa teeb alati rõõmu, kui on pikka aega merel oldud. Hea tunne on ka see, kui sõidad ja sõidad ja sõidad ega näe muud kui laineharju. Aga siis hakkavad esimesed linnud tulema ja justkui ärkad: ohoh! Kord, kui ületasime Atlandit, tegin teki peal tööd ja üks väike varblase moodi lind lendas mulle õlale. Tegin tööd edasi, tema istus nagu papagoi piraadi õlal.

Ja teisipidi teeb seegi palju rõõmu, kui oled pikka aega maal olnud ja lõpuks saab merele. Eriti kui on pikalt sadamas rasket tööd tehtud, laaditud ja lossitud – kui see kõik on läbi ja ongi minek, siis tead, et merel on puhkus. Seal on kindel neljatunnine graafik: mingist kellast oled vahis, siis töötad tekil ja siis saad kajutis puhata ning teiste meeskonnaliikmetega nalja teha ja laulda.

Kuidas see merelaulude kultuur rahvusvahelises meeskonnas elab? Kas laulud on tegelikult samad, lihtsalt keel erinev?

Natuke on teistmoodi: kui filipiinlased on meeskonnas, siis on kindlalt kaasas karaokemasin, kus on kogu popiklassika olemas.

Mida sa veel peale mere armastad?

Muusikat! Olen noorest peale kitarri mänginud ja suupill käib merel kaasas. Vanaisa mängis akordionit, seda vaatasin väiksena suurte silmadega. Pärast vanaisa surma jäi pill nurka seisma ja kui üks hetk selle kätte võtsin, tulid sõrmede alt kõik need merelaulud, mida olin näinud-kuulnud teda mängimas. Nii et nüüd ikka harjutan akordionit ka.

Mulle väga meeldivad vanaaegsed asjad. Võõrastes kohtades käin turgudel, muuseumides ja vanalinnas, armastan jalutamist. Mul on ka motohobi, kooliski käin mootorrattaga ja Itaalias mõtlesin, et võiksin sadamas seismise päevadeks rentida mootorratta ja veidi rannikul või mägedes ringi sõita.

Sel talvel hakkasin vaikselt nahatööd tegema. 11. klassis tegime õpilasfirmas mööblinaha jääkidest aksessuaare. Siis jäi see soiku, aga oma kätega meisterdamine on mulle alati meeldinud. Kui ristiisa hakkas nahatööga tegelema ja tegi mulle püksirihma, tundsin, et meisterdamine on hea pingemaandaja, ostsin nahka ja tööriistad ning hakkasin samuti
proovima. 

Mu isa on meisterdaja ja ehitaja, vanaisa oli samuti ja ristiisa on ka, nii et eks see nokitsemine on mul ka kodust sees. Kui isa viis vanaisale mõne uus masina, traktori või muruniiduki, siis esimese asjana küsis vanaisa “Kuidas see töötab?” ja võttis mootori juppideks lahti. Pani kokku tagasi, ütles “Ma tean nüüd, kuidas see töötab ja kuidas parandada,” ja oli rahul.

Kas õppimatulekuks oli laevajuhi ametile ka alternatiive? Millised?

Ei olnud ühtegi, see oli mu ainuke valik. Ja unistused on suured. Põhiline unistus on see, et ma ei jätaks meresõitu seljataha, tahan end pidevalt täiendada. 

Siis oled õiges kohas. Viimane pingutus on jäänud: lõpueksamid. Kas mereeksamite eel öeldakse head põrumist või head pärituult?

Ikka head pärituult ja seitse jalga vett kiilu alla! Ma arvan, et meri on oma valiku teinud ja pole mind veel maha kandnud.

Mari Öö Sarve kirjutatud artikkel ilmus esmakordselt Tallinna Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu juunis 2023.