Kuidas me töötame

Alari Kivisaar hoiatab inimesi arvutisse kinni jäämise ja mõistuse kaotamise eest

Alari Kivisaar fotosessioonil. Foto: Erakogu/Alari Kivisaar

Paljude eestlaste südamesse jõudnud raadiohääl Alari Kivisaar räägib Geeniusele antud intervjuus sellest, kuidas ta enda tööd teeb. DJ-karjäärile keskendumise nimel jättis ta pooleli õpingud Tartu Ülikoolis ning sealt edasi tuligi raadio.

Teletööd, fotograafiat ning muid tegemisi seostab ta alati raadiotööga, millest on kõik alguse saanud. Tehnoloogiamaailmas toimetamiseks on ta otsustanud telefonis liigsed teavitused maha keerata ning e-kirjades üritab korda hoida. Kivisaarele pakuvad suurt huvi mobiilimängud, millest hetkel mängib ta kõige aktiivsemalt Pokemon Go-d.

Kes: Alari Kivisaar, raadio- ja telesaatejuht, DJ ning fotograaf

Asukoht: Viimsi

Üks sõna, mis kõige paremini kirjeldab, kuidas te töötate: Improvisatsioon

Arvuti: Apple MacBook Pro (ilma puutetundliku ribata versioon)

Telefon: Samsung Galaxy S8+

Kuidas teist raadiosaatejuht sai?

Siis, kui minust raadiosaatejuht sai, oli see hästi loogiline, et minust just raadiosaatejuht sai. Võib juba öelda, et see oli aastakümneid tagasi, kui sündis Eesti esimene eraraadiojaam Raadio Tartu. Olin selle  sünniga seotud.

Kui see kord valmis sai, siis oligi ainus variant, et eetrisse pääsevad DJ-d, kel oli muusika ja nad oskasid ka rääkida. Tol ajal ei olnudki muud valikut, kuna raadiotel oma fonoteek puudus pidi kasutama DJ-sid, kel oli muusika olemas. Vanasti rääkisid diskorid ööklubides laulude vahele ka juttu. See kandus raadiosse üle, aga DJ-d pidid aru saama, et raadios tuleb teistmoodi juttu rääkida.

Sattusin õigel ajal õigesse kohta, eks endal oli huvi ka. Mulle raadio tegemine väga meeldis ja meeldib siiani.

Kas olete raadiosaatejuhi ametit kuskil õppinud?

Seda ei olnud toona võimalik õppida. Ma kardan, et seda ei ole siiani võimalik kuskil ametlikult õppida. Minu õpetajaks oli Raadio Luksemburg. Ma mäletan, et kui teised lindistasid sealt läbi krõbina muusikat, siis mina lindistasin signatuure ja DJ-de juttu. Ega ma ei saanud aru, et mida nad rääkisid, aga ma üritasin saada aru, et kuidas see kõlab. Seal on palju detaile, mida üritasin tabada.

Kui teist ei oleks saanud raadiosaatejuht, siis mis oleks teie põhitöö?

Ma ei kujuta ette. Kõik mu tööd on olnud omavahel seotud, kõik on saanud alguse DJ-tööst. Läksin omal ajal Tartu Ülikooli majandusteaduskonda õppima, aga ühel hetkel jõudsin järeldusele, et mitut jumalat teenida ei saa ja pidin tegema valiku. Vanemate ja vanaema suureks kurvastuseks otsustasin ülikoolitee katki jätta ning keskendusin DJ-karjäärile. Sealt on kõik muud asjad alguse saanud. Raadio on viinud teleni. Ma ei ole oma valikut kunagi kahetsenud.

Nimetage kolm olulist asja, mis teie töölaual on.

Mikserpult, paar ekraani ja hiir.

Mis on teie kõige olulisem töövahend?

Arvuti ja telefon. Raadios on minu kõige olulisem töövahend arvutihiir. Raadios pole mul aimugi, mis arvuti meil on või kus see üldse asub. Isiklikult kasutan MacBook Prod, asendamatu abimees!

Praegu räägitakse palju, et tehnika arengu tõttu pole paljudel inimestel enam vahet, kus nad oma tööd teevad. Mida te sellest arvate?

Kodust töötamisel peab olema tohutu enesedistsipliin ja seda on väga vähestel inimestel. Lõpuks läheb käest ära, lõpuks sul ei olegi aega. Töö ja vaba aeg on läbisegi, see ei lõppe hästi. Kui lähed tööle, on sul kindel tööaeg, mille jooksul tekib tulemus.

Me võime raadios teha saadet kust iganes ja teemegi tihtipeale erinevatest kohtadest. Stuudio pannakse üles ja teeme oma tööd sealt. Aga sellel ei ole mõtet, et igal nädalal oled erinevas kohas, see läheb kalliks. Stuudios on kõik paika sätitud, mikrofonid ja heli. Kui sa oled uudistelugeja ja pead oma kaks minutit sisse lugema, siis ei ole vahet, kust riigist sa seda teed. Ma olen nõus talvekuudeks Ibizale kolima, aga mis ma oma perele ütlen?

Kas hommikuprogramm on teil alati otse või lindistate lõike ette ka?

Mulle ei meeldi linti teha, siis kaob see ehedus ja sisemine pinge ära. Saad lõdvemalt võtta ja mõtled, kui midagi ei kuku välja, saab uuesti teha. See ei ole see.

Meie programm on suuresti inspiratsioon ja vabakava, meil ei ole eelneval päeval kõik teemad paika pandud. Me teame, kes meile külla tuleb, mis mäng meil, on aga kõik see jutt seal vahel sünnib kohapeal päriselt. Teinekord on juhtunud ka niimoodi, et lugu saab läbi ja mikrofonid pannakse peale aga keegi ei tea, mida peaks rääkima. Sellisest improvisatsioonist sünnivadki tihtipeale kõige ägedamad asjad. See ongi otsesaate võlu ja need situatsioonid lahenevad kõige naljakamalt. Kohutavalt detailselt kõiki asju paika pannes võib võlu ära kaduda.

Kuidas näeb teie jaoks välja töörutiin?

Raadios on töörutiin olemas. Iga asi tekitab rutiini, kasvõi igal hommikul kell viis ärkamine.  Sõidad tööle, lift, stuudio, kolleegid ja jälle see horoskoop ning mäng. Tekib ikka rutiin. aga kahte identset tööpäeva ei ole. Ükskõik, kui huvitav su töö ei ole, ükskõik, kui palju sa seda ei armasta, ikka tuleb mingitel hetkedel kopp ette ja ikkagi see rutiin kipub sind kimbutama. Lõppude lõpuks on see töö.

Kui aktiivne, lõbus ja õnnelik te hommikuti enne raadiosse jõudmist olete?

Õnn ja rõõm saabuvad kell kuus, kui mikrofon sisse lülitatakse. Enne seda oleme tavalised. Seda on hästi palju küsitud, et kuidas me suudame kohe hommikul kell kuus nii rõõmsad ja reipad olla nagu ei olekski varajane tund. Mul ei ole valikut, töö on selline, peab ju olema. Raadiokuulajat ei huvita, kas sa oled väsinud, kas sul hammas valutab, kas sul on kodus probleemid või kas sa oled unine. Teda see ei huvita, ta tahab oma saada.

Kui palju e-kirju päevas saate ja kuidas neis korda peate?

Vaatasin ühel hetkel, et Gmailis on üle 13 000 e-kirja. Neid tuleb, aga filtreerin ära. Ma ei ole selleks spetsiaalset süsteemi ehitanud, mul on korralik pudru ja kapsad täpselt nii, nagu mu fotondus arvutis. Kui on mingeid faile vaja otsida, siis kulutan sellele terve õhtu.

Tegelete ka fotograafiaga, kas failidest tagavarakoopiaid teete?

Enam-vähem, aga ei ole seda ära automatiseerinud. Aeg-ajalt ostan uue terabaidise kõvaketta, kuhu tõmban uue portsu pilte peale. Ma tean, et osadel on kuupäevade ja teemade järgi kataloogidesse ära jaotatud. Ma olen ka proovinud ja mõelnud, et korrastan ära. Kui see oleks mu põhitöö, siis küll.

Viimasel ajal tegelen fotograafiaga aina vähem. Praegu käib hooti. Kui mõne asjaga mõnda aega ei tegele, siis oled rattalt maas. Korra on vaja lihtsalt jõuga minna ja siis on maitse uuesti suus. Mõtlen küll kogu aeg, et lähen kohe pildistama, mõtlen seda juba viimased pool aastat. Eks ma ühel hetkel lähen ka.

Millised äpid on teie telefonis kõige olulisemad?

Mul ei ole palju äppe, püüan neist hoiduda. Parkimis- ja pangaäpid on olulised. Kalender ja Pokemon Go.

Kas mängite Pokemon Go-d veel aktiivselt?

Kui see tuli, siis ma olin ikka päris suur mängur. See sai lastest alguse. Vanem laps sai telefoni ja mäng sai sinna pandud. Noorem tahtis ka mängida ja siis läks sõjaks, kuna tal ei olnud telefoni. Tõmbasin siis selle enda telefoni ja andsin lapsele mängida. Aga kuna see jäi telefoni, siis hakkasin mingil hetkel vaatama, et mis see on ja kadusin sinna ära. Käisime lastega koos Pokemonide jahil.

Üldiselt on see nüüdseks läbi saanud. Kuigi, mis siin salata, kord päevas login ikka sinna sisse. Panin endale eesmärgi saavutada 33. tase. Praegu on 32. tase käes.

Kas teil on telefonis veel mänge, mida te just ise mängite?

Ma ei taha öelda. Angry Birds, väga suur Angry Birdsi fänn olen. Kui on hetk, mil ei ole muud teha, siis toksin seda. See on hea ajupuhkamise mäng. Praegu on Candy Crush. Vahest on hea 15 minutit mängida, lülitab aju muust olmest välja. Lihtne ja odav viis korraks kõigest muust eemalduda. Candy Crushi nägin esimest korda Dubais, kui taksojuht sisustas ummikus selle mänguga aega. Vaatasin, et oh kui äge, et asjad kukuvad ja plahvatavad.

Mida te arvutimängudest arvate? Kas mängite ja on mõni lemmik?

Kodus on laste jaoks PlayStation 4 olemas, aga ma tahan, et see oleks minu jaoks. Kunagi ostsin enda jaoks esimese PlayStationi ja mängisin Tomb Raiderit, Crash Bandicooti, Gran Turismot ja WRC rallit. See on vägev, millised tänapäevased mängud välja näevad. Aga ma ei mängi, mul ei ole selleks aega. Kui aega oleks, siis ma prooviks, mängud on ägedad.

Konsoolimängu puhul ei valiks ma sellist, mis nõuab erilist mõtlemist. Elu on juba suur mässamine ja nuputamine. Olen mõelnud, et võtan poja käest konsooli ära ja vaatan ise, et kuidas see mängimine tänapäeval käib. See, kuidas nad võistkondadega koos internetis mängivad, on vinge.

Mulle tundub, et te teate mängudest rohkem kui keskmine eestlane. Milline on teie suhtumine e-sporti?

Poeg on mul kindel, et temast saab e-sportlane. Võtan e-sportlust tõsiselt. Ma saan aru, et paljudele ei meeldi sõna “sport” seal taga. Samas võib viriseda, et mis sport see male on. Osadele ei ole ka Kelly Sildaru hüplemine mäel sport. Kui sa ikka 50-kilomeetrisel murdmaarajal verd ninast välja ei suusata, siis ei ole see sport. See on suhteline. Igal pool, kus on võimalik mõõtu võtta, on sport või võistlus.

Ma ei vaata e-spordi ja näiteks droonivõistluse peale viltu. Uus aeg, uued inimesed, uued kombed, maailm muutub. Vanakooli mehena loodan, et mu pojast ei saa kõva e-sportlast. Peaks uurima, et kui hea ta oma mängudes on. Ta aeg-ajalt ütleb mulle, et mitmes ta maailma edetabelis on. Põhiliselt mängib ta Overwatchi. Me püüame hoida nii, et ta ei veedaks tervet päeva mängides.

Facebook, Instagram, Twitter või hoopis oma blogi, miks?

Pean blogi, aga see on unarusse jäänud. Ma oskan rääkida, aga kirjutada ei oska. See on füüsiliselt raske. Blogi tekkis spontaalselt hommikuprogrammis uusaastalubadusi andes. Tegin blogi valmis, postitasin sinna ka midagi, aga ei nüüd tükk aega enam pole kirjutanud. See on huvitav, aga nõuab palju aega ja pidevaid postitusi.

Fännidega suhtlemiseks on põhiliseks suhtluskanaliks Facebook. Sa ei saa täna ilma Facebookita. Isegi need, kellele Facebook ei meeldi, on ühel hetkel sunnitud sinna konto ära tegema, kasvõi varjunime all, muidu ei pääse vajalikule informatsioonile ligi. Ettevõtted on loonud kinniseid gruppe ja uus informatsioon postitatakse just sinna.

Ma olin sunnitud Messengeri telefoni installima, kuna paar inimest tunnistab suhtluskanalina vaid seda. Saadan neile e-maili ja nad vastavad mulle Messengeris. Kui meilile ei ole vastust tulnud, siis saadan Messengeri sõnumi ja vastus on paari minutiga käes.

Mul on palve, et keegi teeks äpi, mis koondaks endas kõiki erinevaid suhtlusäppe. See on õudne, kui palju neid on. Palun tehke keegi selline.

Kuidas kasutada sotsiaalmeediat nii, et temast oleks kasu ja et ta ei oleks ajaraisk?

Kui ma Facebooki lähen, siis vaatan paari kindlasse kohta ja võib-olla scrollin esilehel paar korda. Ma ei kaeva seda läbi, et mida keegi teinud on. Vahel hommikuprogrammi ajal vaatan, et ehk on mõni kuulsus midagi postitanud.

See on tänapäeva suur mure. Vanasti, kui tahtsid sõbraga paar sõna juttu rääkida, siis pidid minema tema juurde ja ukse taga kella laskma. Hea, kui ta kodus oli. Asjade ajamiseks viisid dokumente mööda linna laiani, käisid mööda kabinette. Kõik oli füüsiline ja võttis tohutult palju aega. Meil peaks ju täna olema üle mõistuse palju vaba aega, kuna kõik, mis vanasti võttis aega nädala, peaks saama tehtud kümne minutiga. Aga miks meil pole siis aega?

Ei ole inimest, kes tunnistaks üles, et ta ei ole Facebookis kunagi järgmisele videole klikkinud, mida talle pakutakse. Ning sealt veel edasi vajutanud, kuna screenshot sellest on huvitav. Ja siis ühel hetkel avastad, kuhu see tund kadus. Jääd arvutisse nagu hüpnotiseeritult kinni. Sellega peab tegelema. Ma olen hakanud teavitusi tagasi tõmbama, Facebook, Twitter, Instagram, Delfi, Gmail, Postimees: kõik on maha keeratud.

Kuidas vabal ajal tehnoloogiast lahti saada ja hästi puhata? Või kas puhkate koos tehnoloogiaga? Kuidas?

Kui ma olen puhkusel, siis lülitan kõik teavitused välja. Kui puhkan Eestis, siis keeran ka autos raadio kinni nii, et nädal aega ei kuula ma raadiot kordagi. Ma ei ava puhkuse ajal kordagi uudistesaite, ainult kirju aeg-ajalt kontrollin. Kui tulen nädala või kahe pärast tagasi, siis avastan, et midagi olulist ei olegi juhtunud. Kui midagi väga olulist juhtuks, siis kuuleks seda ühel või teisel moel ikkagi.

Kas tunnete vahel, et olete nutisõltuv? 

Ma arvan, et olen. Kõik me oleme tänapäeval nutisõltlased, kas me seda endale tunnistame, on teine küsimus.

Nimetage üks tehnikavidin, mille mõttekusest te aru ei saa ja mida ebavajalikuks peate.

Tänasel päeval elektriauto. Kui ta loodud on, siis ju ta on kellelegi vajalik. Kui aus olla, siis enamus vidinaid on mõttetud. Tänapäeval on tehnikamudru sisse lihtne ära uppuda ja osta kokku erinevaid tahvleid, kellasid, lauaarvuteid, assistente ja värke.

Mis on parim nõuanne, mille olete saanud? Kellelt?

Parima nõuande olen saanud oma naiselt. Ära kergita oma pükse teiste juuresolekul. Näitasin talle, kuidas Steve Jobs oli uusi tooteid esitledes laval ja tegi seda kogu aeg, aga see teda ei veennud.

Mis on suurim õppetund, mida sooviksite ka teistega jagada?

Tahan inimeste südamele panna, et nad kasutaksid oma aju. Ma olen sellest ka varem rääkinud. Internet on õnn ja õnnetus korraga. Inimesed ei suuda õiget valest eristada. Nad ei saa aru, mis on tõsi ja mis vale ning mis on nali. Esimene asi, mis Google’i otsingust välja tuleb, ei pruugi alati õige olla, juba ainuüksi seepärast, et Google tahab, et see oleks esimene.

Igasugust jama osatakse internetis väga usutavalt serveerida, alustades visuaalsest poolest ja lõpetades sisuga. See on tõsine probleem. Inimene eristub loomaliigist mõtlemisvõime poolest, ärge seda ära kaotage.

Kellele esitaksite needsamad küsimused? Miks?

Olav Osolinile, ta on Facebooki-maniakk.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.