Paraku on siin tegemist ühe vana meemi taastootmisega sellest, kuidas Eestis on kõik infosüsteemid pöördumatult katki ja ei sisalda üldse andmeid. Viimase väite allikaks on suhteliselt sagedased olukorrad, kus mõtlemiseks jääb kas julgusest, oskustest või mõistusest puudu ja on vaja leida hea viis sellesinase asjaolu varjamiseks.

Fakt on, et Eesti infosüsteemide vahel liigub meil aastas umbes poolteist miljardit päringut koos vastustega. Meie infosüsteemid on vägagi olemas ja vägagi koosvõimelised. Loomulikult ei ole neis kõiki maailma andmeid, aga kahtlemata on võimalik äriprotsessi vastavalt kohandades enamus sellest automatiseerida.

Mõtleme korraks: riigi infosüsteemi amet (kes korraldab kogu valdkonda, peab kõigi riigi infosüsteemis olevate andmete registrit ja omab ilmselt parimat teadmist olukorrast) ütleb, et saab. Pikalt ametis olnud asekantsler ütleb, et saab.

Aga poliitikud ütlevad, et ei saa. Sellisel juhul on tegu kas küündimatute ametnike aastatepikkuse talumise või arrogantsusega, kolmandat varianti väga ei paista.

Väide 2. Infosüsteemi ehitamine võtaks väga palju aega ja väga palju raha.

Tõesti, asjade läbi mõtlemine ei sünni üleöö. Mõistliku äriprotsessi välja mõtlemine on suur töö ja võtab aega. Samas väita, et infosüsteeme ei ole võimalik kiiresti ja odavalt valmis teha, on selge vale. Minge rääkige mõne erasektori inimesega sellest, kui kaua ja mis raha eest millist funktsionaalsust riigiasutustele ehitatakse.

Paremal juhul kohtute arusaamatuse ja halvemal juhul vahkvihaga. Seejuures ei ole tegemist millegi olemuslikuga, riigisektorist on ka näiteid, kuidas suuri asju tehakse kiiresti ja efektiivselt. Kui nüüd hakata jaurama riigihangete seadusest, siis küsigem: kas see seadus tuli kivitahvli peal mäe otsast? Kes sellise seaduse tegi? Ise tegime. Liiatigi ei räägi me millestki ulmekeerulisest.

Seesama õnnetu hüvitise kalkulaator, mille kallal IT-kogukond on nädalaid hambaid teritanud, võtab silma järgi otsustades mitte rohkem, kui pool päeva professionaalse arendaja tööd. Kogukuluga suurusjärgus 300 eurot. Et valiti teine lähenemine, on kellegi juhtimislik otsus ja mitte mingi maagiline ja ületamatu takistus. Nii on enamuse IT-lahendustega.

Samuti tasub korra järele mõelda, kui palju hakkavad KOVid kulutama, et kõiki taotlusi paberil menetleda, neid pabereid pärast arhiveerima, hävitama jne. Hetkeseisuga on silma jäänud kulunumber kaheksa miljonit eurot. Ma lihtsalt jätan selle numbri siia.

Väide 3. Meie kõrgete energiakulude kompenseerimise protsess on parim võimalik.

Teadmata, mida peetakse silmas “parima” all võiks eeldada, et üks mõistlik äriprotsess peaks olema lihtsasti rakendatav ja kuluefektiivne. Väga selgesti aga praeguse protsessi puhul asjad nii ei ole. Miks? Sest väidetakse, et automatiseerimiseks puuduvad andmed.

Kallid kaimud, aga kes disainis äriprotsessi nii, et selle automatiseerimiseks ei ole infosüsteemides kergesti tarbitavaid andmeid? Loomulikult on poliitiline otsus, kas ja mida kompenseerida kas kõigile või ainult abivajajatele ning kas toetust peaks taotlema või võib selle niisama välja maksta. Kuid väga selge on, et piisavalt täpselt sihitud ja välja käidud poliitilisi eesmärke täitva abimeetme saaks disainida ka sundimata kodanikke üürilepingute ja arvetega ringi jooksma.

Lõppudelõpuks on kõik muud toetusmeetmed ju enamasti ilma hakkama saanud. Kokkuvõtvalt tahan öelda, et toimuv on sümptom kahetsusväärsele olukorrale, kus kriitilistes kohtades (ja ma ei pea silmas tipp-poliitikuid, pigem ametnikke) puudub pädevus mõistlike juhtimisotsuste tegemiseks.

Et kasutajate ette läks (ja siiani pole ära parandatud) selline energiakulude hüvitise kalkulaator, nagu ta läks, on selge juhtimisviga. Ja mitte IT-organisatsioonis. Et ei suudeta tekitada võimekust vajadusel kiiresti ja efektiivselt infosüsteeme luua, on juhtimisviga. Ja mitte IT-organisatsioonis. Et ei suudeta disainida teenust, mis oleks protsessina nii kasutajasõbralik kui ka tehniliselt realiseeritav, on juhtimisviga. Ja mitte IT-organisatsioonis. Seejuures on asi rahas vaid tingimisi.

Vaadake, kui te ei raatsi oma peole Andre Maakerit esinema kutsuda ja kutsute kaks minusugust, siis kahtlemata hoiate te raha kokku, aga sama kindlasti jääb teie muusikaelamus, ütleme, kesiseks. Kui hoida juhtide koolitamise ja palkamise pealt kokku, tuleb kinni maksta nende juhtide tehtud vead. Nii on see eraettevõttes. Riigi puhul, paraku, on selliste vigade hinnaks usalduse kadu riigi ja kodaniku vahel, riigi maine langus ja kodanike frustratsioon.

Kodanikuna ma ei ole sellise kokkuhoiuga nõus. On aeg mõista, et ebamõistlikult disainitud protsesse ja halvasti tehtud otsuseid ei saa lõpmatuseni IT kaela ajada. Ebamõistlikud äriprotsessid viivad ebamõistlike infosüsteemideni. Rumalad otsused teevad infosüsteemid kalliks ja nende realisatsiooni aeganõudvaks. On aeg lõpuks ometi hakata riigis mõistlikult teenuseid juhtima.