Doping armastab tippsporti

Tippsport, mis on tänapäeval segu ärist ja meelelahutusest, on lihtsalt niivõrd dopingust ja probleemidest läbi imbunud, et lausa kukub allakäigutrepist alla. Nüüd tuleb ära öelda, et ma ise kunagi olin suur tugitoolisportlane, ma vaatasin kõiki olulisemaid suurvõistlusi ja teadsin kohati peast rohkem fakte kui ETV spordikommentaatorid.

Andrus Veerpalju sõidab MMi-il? Mul oli see aeg teleri ette planeeritud ja keskendusin ainult sellele. Nüüd tagantjärele vaadates, siis milleks? See kõik oli nagu üks suur vale ja ajaraiskamine. Viimased olümpiamängud vuhisesid minust niimoodi mööda, et ma ei pannud neid õieti tähelegi.

Peaaegu ainus asi, milles ma veel ei ole pettunud, on jalgpalli Euroopa ja maailmameistrivõistlused, aga eks nüüd juunis näeb, kuidas need on vastu pidanud. Aga enda ümber ma näen ka, kuidas inimesed, kes varem sellest kõigest hoolisid, kuidas see neile enam korda ei lähe ja ka neil on alles jäänud mõned üksikud võistlused ja spordialad, millele kaasa elatakse.

Ja laias pildis ma ei näe, kuidas tippsport saaks tagasi tulla, nii et see oleks jälle huvitav, äge ja aus.

E-sport on liiga keeruline

Praegu tundub, et e-sport võtab hea meelega selle tühjaks jäänud koha üle. See võtaks selle üle veel kiiremini, selle mängud oleksid selgelt välja kujunenud ja kõigile arusaadavad vähemalt lihtsamal tasemel, nagu male või jalgpall. E-spordi nõrgaks küljeks on selle keerukus.

Jalgpallist saab ka võhik aru. Pall on väravas, selge, nemad nüüd juhivad ja äkki võidavad ka. “Dota 2” või “CS:GO” on võhikul peale vaadates aga äärmiselt rasked aru saada, mis nüüd täpselt toimub. Siia lisandub see, et e-spordi kommentaatorid räägivad enamasti üksnes neile ja süvafännidele arusaadavas slängis, millest lihtne huviline mitte midagi aru ei saa.

Ilmselt see on kõik siiski alguse asi ja mida rohkem iga päevaga tavalise tippspordi reiting langeb, seda enam iga päevaga e-spordi oma tõuseb.