Unustan sütiku ja haaran püstoli ning tühjendan selle skunki suunas, kuid hoolimata mitmest tabamusest jookseb see vihane elukas omal käpal minema. Silmanurgast näen, kuidas autode kolonn kaob teekäänaku taha.

Asjad lihtsalt juhtuvad

See on “Far Cry 5-s” täiesti tavaline olukord. Kui sa üritad midagi teha, siis võib juhtuda sootuks midagi muud ning olenevalt olukorrast on see hea või halb. Asjad lihtsalt juhtuvad. Nagu juhtus see, et Ameerikas Montana osariigis leidis üks perekond Jumala ja koos sellega tohutus koguses relvi, laskemoona ja jüngreid, kes on nende nimel valmis su relva ees kahurilihaks olema.

Perepea Joseph Seed on kahtlemata tähelepanuväärne kuju ja kui tal oleks Instagrami konto, siis oleks seal selline allolev pilt, mis seletaks nii mõndagi. Siin on tal ülikond seljas, aga mängus üldiselt ta keeldub särki kandmast. Tema on see halb tegelane, kes motiveerib sind kõike seda tegema ja mängu mängima. Keskpärase edukusega.

“Far Cry 5” on avatud maailma mäng esimese isiku vaates, kus sul on avastada maakond, mida seesama usustaar koos kolme pereliikmega enda kontrolli all hoiab. “Far Cry” on viimaste osadega saanud niivõrd populaarseks ja alates 2012. aasta “Far Cry 3-st” leidnud valemi, mis on töötanud niivõrd hästi, et nende jaoks on olnud täiesti mõeldamatu seda muuta. Patt oleks olnud seda ka teha.

Sama valem, uued muutujad

See valem on siiani sama. Kõik kuidas mängija kehastatud tumm ja igav politseinik liigub, tulistab, hüppab, ronib ja autodega sõidab, kõik on sama. Küll aga on muudetud mõningaid asju selle ümber. Kaardil on kolm piirkonda, iga neist kontrollib üks ususekti kuuluv pereliige ja sinu töö on seal võimalikult palju kahju teha.

Täites siis loomissioone ja tutvudes nende piirkondade elanikega, kes pole veel Piibliga vastu pead saanud. Need on täiesti toredad inimesed.

Alles on relvastatud punktide vallutamine, et need saaks taasrahvastada usuleige(ma)te ameeriklastega, väiksemad kõrvalmissioonid, pantvangide vabastamine ja veel paarsada erinevat liiki ülesannet, mille eest saad punkte ja mis viivad sind lähemale maagilisele punktisummale, mille järel saad ette võtta selle piirkonna halduri.

Kui kõik piirkonnad on vabastatud, siis ootab sind ees kohtumine ususekti juhiga. Enam ei ole sul ekraaniservas väikest kaarti, sa ei pea ronima tornide või mobiilimastide otsa, et piirkonda avastada. Sa ei pea tapma kolme ilvest ja neid nülgima, et su nooletuppe mahuks viie noole asemel kümme.

Kõik oskused saad endale osta kogemuspunktide eest ja kõige olulisemad oskused saad lahti lukustada väga lihtsalt, nii et maailmas pole ühtegi kohta, kuhu sa kohe ei saa minna või ei pääse ligi. See on äge, aga pole ka üllatus, et “Far Cry 5” kõnnib ühte saamu tänapäevaste trendidega.

Armas koer ja taltsas karu

Ja uut on lisatud veel palju. Nüüd saad kihutada vesilennukiga kiirusel umbes 50 km/h ja juhtida suuri helikoptereid, autodevalik on muljetavaldavalt suur ning sul on hulk kaaslasi, kes saavad sinu sõbraks pärast teatud loomissioonide läbimist.

Olgu selleks näiteks karu või koer, kes enda kihvade vahel sulle relvi toob ja vastaseid markeerib. Või see ebakindel tüüp, kes tunneb ennast kindlana üksnes lennukis kuulipilduja taga või üks snaiper, kellel sa aitasid takistada nendel usuhulludel enda isa säilmeid rüvetamast. Tegelikult ka. Igaljuhul need tegelased on muutujad, mille vahetamine toob mängu vaheldust.

Kõike seda saad läbida ka koos sõbraga, kuid progress jääb üksnes ühele mängijale, kes algatas mängu. Lisaks on veel Arcade mängulaad, kus mängijad saavad ise kaarte ja stsenaariume teha, aga esialgu midagi ägedat seal polnud. Küll aga kanduvad sealt teenitud raha ja kogemuspunktid edasi üksikmängu, mis motiveerib neid proovima.

Mis mulle ei meeldi

“Far Cry 5” näeb väga hea ja elus välja ja see jookseb suurepäraselt nii arvutil, Xbox One’il kui ka PlayStation 4-l (mina mängin seda PlayStation 4 Pro peal). See lausa pulbitseb elust, nii et ajab üle ääre. Maakond on küll suur, aga kui kui sa võtad auto ja proovid kuskile sõita, siis 20 sekundit saad seda ehk rahulikult teha, sest juba juhtub midagi.

Keegi hakkab sind taga ajama, sulle pakutakse võimalust midagi hävitada või üldse juhtub kogu aeg midagi. Tahaks lihtsalt minuti rahulikult seda Ameerika männimetsa õhku kopsu tõmmata ja siis edasi minna, aga ei.

Võib-olla on see maailm nii tihedaks läinud sellepärast, et “Far Cry 4” enda väikeste piirkondade ja nende vallutamisega andis mängijale kohe enda töö eest teenitud auhinna kätte, aga siin on kolm suurt piirkonda ja tasu tehtud töö eest tuleb hiljem, ja on suurem.

Loomissioonide kvaliteet kõigub ka seinast-seina, on nauditavaid hetki ja on tüütult üles ehitatud situatatsioone, kus vastased tehislikult sinu selja taha tekivad.

Ära otsi sügavust

Palju on räägitud sellest, et kui “Far Cry 5” oma võimsa visuaalse identideediga tuli (vaata seda Instagrami pilti uuesti), siis eeldati ka, et selles mängus on mingi sügav sotsiaalne kommentaar, kus ette võetakse ameeriklased ja religioon.

See tegelikult nii ei ole ja kergemeelne iroonia on pigem maksimum, mida siit leida võib. Paljudele on see pettumus, aga see on ju “Far Cry”, mis pole kunagi olnudki enamat kui lihtsalt jabur madin, mida pool tundi teha, nautida ja siis unustada.

Kas oleks patt seda mitte mängida?

“Far Cry 5” tegeles kõigi nende probleemidega, mis kas olid eelmises põhimängus kehvad või jäid ajale jalgu. Hoolimata sellest ma saan aru, et antud juhul polnud nende probleemide lahendamine olnud see vastus, mis teeks “Far Cry 5” ideaalseks.

See on tänapäevase mängutööstuse tippmeelelahutus, mis on vormitud selliseks, et see meeldiks võimalikult paljudele ja see töötab sellena suurepäraselt. Ja teistpidi just see laseb seal näha vigu.

“Far Cry 5” mängimine pole kohustuslik, sama žanri mänguna on näiteks PlayStation 4 eksklusiivmäng “Horizon: Zero Dawn” isegi parem oma teistmoodi maailma ja vastastega.

See pole patt, kui sa isegi mängusõbrana ei mängi “Far Cry 5”, see pole möödapääsmatu ja ainulaadne kogemus, millest ei tohi mingil juhul ilma jääda. Samas tõenäoliselt kui sa selle ostad, siis seda sa ei kahetse ja üldjuhul naudid seda 20 tundi. Sest mulle “Far Cry 5” meeldib, aga midagi jääb kripeldama sees, kuidas see võiks olla veel parem. Näiteks ilma selle skunkita.

“Far Cry” 5 ilmus 27. märtsil arvutile, Xbox One’ile ja PlayStation 4-le ning maksab umbes 60 eurot.