Teadlased sinu lapse vastu
Panused on lihtsalt nii kõrged. Kõik suured mängutootjad palkavad psühholooge ja käitumusliku majandusteaduse eksperte, kes mõtlevad välja sellised reeglid, millele keskmise lapse psüühika ei saagi vastu panna.
Rohkem relvi, järgmine tase, koormate viisi mängusisest varandust. See kõik takistab lõpetamast ja ärgitab veelgi mängima. Põhimõtteliselt seisneb tegelik mäng selles, kas võidab mõni mängutootja palgal olev Harvardi psühholoogiadoktor või sina (või veel hullem, su laps).
Retromängudega seda muret peaaegu ei ole. Kui mõnes “Call of Duty”-laadses saab isegi kehv mängija lõpuks njuube ownida, sest tagumikutundidega on vägevad relvad teenitud, siis enamus retromänge lähevad progresseeruvalt aina raskemaks. The only easy day is yesterday!
Kiired, intensiivsed ja ausad kogemused
Suur osa neid mänge loodi arkaadide ehk mängutubade jaoks, kus päevade viisi sama mängu mängimine polnudki variant, ning lisaks toodeti mänge võrreldes tänasega väga odavalt ja pigem põlve otsas.
Need mängud on nii lihtsa ülesehitusega, kiired ja kurnavad, et juba 15 minutit kipub ära väsitama, ja ongi aeg pult käest ära panna ja vahepeal midagi muud teha. Niisiis kui tahad, et sina mängiks mängu, mitte mäng sind, võivadki retromängud just see õige vastus olla.
P.S. Umbes 60-eurose investeeringuga on võimalik soetada tuhandete retromängude ja kahe puldiga mängukonsool. Märksõnadeks Raspberry Pi ja RetroPie. Aga kuna Geenius.ee ei saa soovitada autoriõiguste rikkumist, siis me ei lingi millelegi, otsi ise!