Kodus joome kas kraani-, pudeli- või kaevuvett, paljud ka filtritud (näiteks Brita kannu) vett, mis on väiksema karedusega. Pealkirjas esitatud küsimuse üle oleme tavaliselt sunnitud natuke rohkem mõtlema mõnes söögikohas, kui teenindaja meie laua juurde astub. Mis valikuid seejuures üldse on?
Valik on tegelikult üsna lai: looduslik mineraalvesi, karboniseeritud vesi, maitsestatud lauavesi, leeliseline vesi, Seltzer, Perrier, S.Pellegrino, toonikvesi jt. Igaühel neist on oma spetsiifiline koostis ja omadused ning erinevate tervisehädade korral peab neid arvestama.
TalTechi emeriitprofessor Rein Munter püüab artiklis anda suhteliselt lühikese kokkuvõtte nimetatud vete põhiomadustest, kasutades praegu kättesaadavat infot nende kohta.
Kindlasti peab vääriti mõistmise vältimiseks täpsustama Munteri positsiooni: veeinsenerina on ta ligi 50 aastat tegelenud joogi- ja reovee tehnoloogiaga, aga alati tundnud huvi ka vee enda kui senini “müstilise” aine omaduste vastu. Meditsiinilist haridust Munteril pole, erinevate vete võimalikud tervisemõjud, mis on artiklis kirjeldatud, on kokkuvõte kirjanduses praegu domineerivatest seisukohtadest.
Mis on ajaga muutunud?
Enne erinevate vete omaduste kirjeldamist peaksime jõudma enam-vähem selgusele ühes olulises küsimuses: mis on tervisele parim – kas täiesti puhas, ilma igasuguste lisanditeta H2O või vesi, milles on ka kasulikke mineraale (Ca, Mg, Na, K jt)? Vaadates sellealast kirjandust selgub, et suhtumises skaalal ülipuhas vesi-mineraliseeritud vesi (sh mõned lisandid ka ebasoovitavad) on globaalsel tasandil toimunud huvitav nihe. Esimeste kommertsiaalsete vee töötlemise pöördosmoosseadmete ilmumisel 1980. aastate lõpus leiti valusate kogemuste põhjal (infarktid ja insuldid demineraliseeritud vee pikemaaegsel joomisel), et sellise vee joomine on ohtlik ning pöördosmoositud vette hakati automaatselt mineraale osaliselt tagasi doseerima.
Käesoleval ajal on jõutud skaala teise otsa ning kirjanduses võib leida soovitusi juua nii pöördosmoositud kui ka destilleeritud vett, mööndusega, et sel juhul jääb organism ilma paljudest kasulikest mineraalidest. Valik on igaühe enda teha. Aga kas see on ainus puudus? Pidades silmas demineraliseeritud vee tootmise ja tarbimise suurenemist enamikus maailma riikides, on tekkinud ühtlasi suur vajadus täiendavate uuringute järele elektrolüütide kõrvalekallete bioloogilise tähtsuse ja proteiini rolli kohta vähi arengu soodustamisel.
Järgnevalt on allpool lühidalt iseloomustatud erinevaid joogivee liike ning toodud välja nende mõningaid tervisemõjusid, mis on senini võrdlevate loom-ja inimkatsetega leitud. Kuna kohati on neid uuringuid tehtud ebapiisavalt ning tulemused on vahel ka vastuolulised, olen kasutanud vete tervisemõjude kirjeldamisel kindla kõneviisi asemel (näiteks “parandab seedimist”) üsna sageli kahtlevat vormi, näiteks: “võib parandada seedimist”.
Kraanivesi (tap water)
Kraanivett toodetakse kas looduslikust pinnaveest (Eestis Tallinnas ja Narvas) või põhjaveest. Mõlemal juhul peab kraanivesi vastama uuele EL joogivee direktiivi nõuetele.
2020. aasta lõpus võttis Euroopa Parlament vastu direktiivi olmevee kvaliteedi kohta (2020/2184), mida kõnekeeles nimetatakse joogivee direktiiviks. Uus direktiiv on varasemast (98/83/EL) oluliselt poliitilisem ja suunatud tarbijatele. Kvaliteediparameetritele seati üsna ambitsioonikad eesmärgid, lisandus täiendav riskihindamise kohustus näiteks tarbevee lähteallikatele, veevarustussüsteemidele jne. Nii näiteks on uues joogivee direktiivis limiteeritud plastpudeli seintest vette eralduva plastifikaatori Bisfenool A sisaldus (2,5 mikrg/l), per-ja polüfluoreeritud ainete (PFAS) summa (0,1 mikrg/l), tugeva desinfitseerija kloordioksiidi (ClO2) kasutamisega vees moodustuvate klorati ja kloriti ioonide sisaldused (kumbagi mitte üle 0,25 mg/l) jt.
Ravimijääke, paljusid kemikaale, mikroplaste jt ei ole siiski veel limiteeritud! Miks? Sest nende mõju inimorganismile alles hakati uurima ning ei teata lubatavaid piirkontsentratsioone vees.
Kraanivee maine on üldiselt kehvem olnud, kui vesi ise, eks sellele on kaasa aidanud ka pudelivee hästi organiseeritud reklaam. Kraanivee mineraloogiline koostis oleneb lähteveest. Eestis on paese aluspõhja tõttu valdavalt mõõdukalt kare kraanivesi, so keskmiselt 3-4 mg-ekv/l. Väga olulised mineraalid vees on kaltsium (luustiku ja hammaste tugevuseks, päevane vajalik doos ca 1000 mg) ja magneesium (südame ja närvisüsteemi normaalseks toimimiseks, päevane vajalik doos ca 300 mg). Olulist rolli mängib ka kaalium (päevane vajadus ca 2000 mg). Kaalium on üks peamisi veremineraale ehk elektrolüüte, mis on oluline nii raku kui ka elektrilise funktsiooni jaoks. Kraanivees on nimetatud elementide sisaldus 10-200 korda vajalikust väiksem, seega väga oluline on nende sisaldus ka igapäevases toidus. Väga oluline element on tsink (päevane vajadus ca 12 mg), mis mängib võtmerolli naha tervises, immuunfunktsioonis ja rakkude kasvus ning võib kaitsta akne, põletike ja muude seisundite eest jt.
Viiekümne aasta jooksul tehtud uuringud näitasid, et piirkonnas, kus on kare vesi, on madalam suremus südame- ja veresoonkonna haigustesse (Tervisekool, Merike Kaarma, Vesi meie igapäevaelus). Kraanivesi on USA-s 2000 korda ja Eestis 400 korda odavam pudeliveest. Seejuures pole kraanivee tootmise keskkonnamõju võrreldav plastpudelite tootmise keskkonnamõjuga.
Kui kraaniveeks on põhjavesi, mille varud on võrreldes pinnaveega palju paremini kaitstud, peab siiski arvestama, et see sisaldab tavaliselt mitut tüüpi kahjulikke saasteaineid, sealhulgas radooni, raadiumi, arseeni, nitraate, fluoriidi jt. keemilisi saasteaineid ning vajab samuti hoolikat puhastamist. Põhjavesi sisaldab tõenäolisemalt ka rohkem rauda ja mangaani, rõhu all lahustunud gaase (H2S, CH4, CO2), mis tuleb samuti eraldada.
Keskkonnatervise osakonna peaspetsialisti Lauri Liepkalnsi sõnul on sel sügisel varasema aastaga võrreldes leitud just Tallinna ja Harjumaa joogivee proovides coli-laadseid baktereid.
“Üheks põhjuseks on asjaolu, et alates käesoleva aasta algusest on terviseameti nakkushaiguste ja ka AS Tallinna Vesi labor läinud üle uuemale täpsemale uurimismeetodile Colilert-18,” ütles Liepkalns. Uus meetod on varasemast kiirem, täpsem ja tundlikum, samuti on uue meetodiga võimalik avastada rohkem baktereid.
Olukorras, kui kraanivees tuvastatakse ootamatult Coli-laadseid baktereid või mis kõige hullem, fekaalset E-coli, on peale vee keetmise teiseks võimaluseks osta koduseks kasutamiseks filter “Cintropur”, kus vesi läbib mehaanilise peenfiltri, aktiivsöe filtri ning steriliseeritakse UVC kiirgusega.
Pudelivesi (ingl k bottled water)
Esimest korda pudeldati joogivett müügiks Inglismaal juba 1622. aastal. Pudelivesi on vähem keskkonnasõbralik kui kraanivesi põhjusel, et plastpudelite tootmiseks kulutatakse suures koguses plasti (USA-s 2016. aastal ca 2 miljonit tonni, mille saamiseks kulus omakorda ligi 64 milj. barrelit naftat (1 barrel = 159 L). Seejuures ainult 20% plastpudelitest taaskasutati. Paljude tarbijate arvates maitseb pudelivesi paremini kui kraanivesi, sageli usutakse ka, et see on kraaniveest puhtam.
Tegelikult on ca 25% pudeliveest maailmas täiendavalt filtritud kraanivesi. Filtriteks on tavaliselt aktiivsöefiltrid ja/või membraanid. Membraanidega (RO/NF) saab reguleerida mineraalide sisaldust.
Enamik inimesi ei tee pimekatsetes vahet kraaniveel ja pudeliveel (v.a juhul, kui kraanivees on liiga palju jääkkloori). Pudelivee säilivusaja pikendamiseks lisavad tootjad erinevaid säilitusaineid (askorbiinhapet, naatrium-või kaaliumbensoaati, sidrunhapet jt.). Tootjal on kohustus tarbijat informeerida nendest lisaainetest pudeli sildil.
Pudelivee puhul on peamiseks probleemiks pikema aja jooksul või kõrgemal temperatuuril plastist vette eralduvad ohtlikud ained (ftalaat PET pudelites ja Bisfenool A polükarbonaatpudelites). Sel põhjusel on ametliku müügiloaga pudelivee säilivusaeg tavaliselt kuni 1-2 aastat. Nimetatud ained kahjustavad tõsiselt hormonaal-ja närvisüsteemi.
Pudelivesi on siiski asendamatu reisidel, matkamisel ja hädaolukordades (sh joogiveesüsteemi saastumine), kuid teda ei tohi jätta kuumuse kätte (näiteks, autos). Kui tegemist on korralikult ettevalmistatud kraaniveega VPJ-s või litsenseeritud veefirma pudeliveega, ei ole alust ühte või teist tervislikust seisukohast eelistada. Praegu väga levinud saasteaineid (ravimijääke, mikroplasti) võivad sisaldada mõlemad.
Käesoleval ajal on tekkinud üks uus oht, mis puudutab nii reo-kui ka joogivett – saastumine mikroplastiga (1-25 mikr) ja nanoplastiga (1 – 100 nm). 2018. aastal testiti 11 globaalselt tuntud pudelivett 9 riigist: 260 pudelist sisaldasid 93% mikroplasti, mis osaliselt pärines villimisliinilt.
Mikro- ja nanoplasti osakesed ringlevad õhuvooludega maa, mere ja atmosfääri vahel. See on praegu üks viiest kõige aktuaalsemast keskkonnaprobleemist, millele lahendust ei paista. Me omastame plasti tahtmatult vee, toidu ja õhuga elu jooksul hinnanguliselt keskmiselt isegi kuni 19 kg (!). Kuna plastidele, nagu ka ravimijääkidele, narkootikumidele jt pole seni kehtestatud piirkontsentratsioone, ei leia me regulaarseid andmeid nende sisalduse kohta joogi ega reovees.
Loodusveed – rabavesi (ingl k swamp water)
Loodusvetest on unikaalsed raba ehk soo (swamp) veed. Raba on metsastatud, pidevalt veega täidetud märgala, mis toitub peamiselt sademeveest, kuid sinna võivad jõuda ka nõrgveed põllumaadelt, farmidest, elamutest jne. Raba ökosüsteem toimib veepuhastusjaamana, filtreerides jäätmeid ja puhastades vett looduslikult. Konstrueeritud märgalad on ju sageli klassikalise reoveepuhastuse viimane aste!
Kui liigne lämmastik, fosfor ja muud kemikaalid uhutakse soodesse, neelavad ja kasutavad sealsed taimed osa nendest ainetest. Paljud neist kemikaalidest pärinevad inimtegevusest, näiteks põllumajandusest, kus väetised sisaldavad lämmastikku ja fosforit. Ka tehased, veepuhastusjaamad ja farmid aitavad äravoolule kaasa. Kemikaalid, mida taimed ei omasta, vajuvad aeglaselt põhja ja mattuvad liiva ja setetesse.
Maailmas on rabavett suhteliselt vähe uuritud. Eestis on sellega tegelenud akad. Helle Simm. Rabavee pH = 4-6, ta on mõrkja maitse ja pruunika värvusega, mis tuleneb humiinainetest (fulvo-ja humiinhapped). Humiinainete ehitusblokkideks on: fenool, katehool ja kinoon, nendest esimesel on antibakteriaalsed omadused. Rabavesi sisaldab kloriidi, N-ühendeid, SO4, NH3, CH4. N ja P on reeglina suhteliselt vähe. SO4 võib anoksilistes oludes taanduda H2S-ni. TDS (soolsus) on suhteliselt väike. Vesi on häda korral joodav, kuid janu hästi ei kustuta. Sobib aga hästi pesemiseks.
Põlva õpilasfirma Värskas (2017) lasi teha kohaliku rabavee analüüsid, filtris ja villis vett pudelisse, kui naha hooldusvahendit (naiste kosmeetika toode). Selgus, et rabavesi on antibakteriaalse ja põletikuvastase, nahka niisutava toimega !
Antud loo autor eelistab suure janu ja võimaluse korral igal juhul rabavett tundmatule kraavi, oja või allika veele, mis võivad sisaldada näiteks taimekaitsevahendeid (glüfosaate jt). Mis on glüfosaat? Orgaaniline P-ühend, herbitsiid ehk umbrohutõrje vahend.
Olen rabavett noorpõlves kaks korda joonud orienteerumisvõistluste ajal Viru rabas ja Endla rabas. Ja siiani elus! See muidugi ei tähenda, et peaksime rabavett käsitlema nüüd joogivee uue, regulaarse allikana.
Looduslik mineraalvesi (ingl k natural mineral water)
Mineraalveeks loetakse tavapäraselt vett, milles lahustunud soolade üldsisaldus (TDS = Total Dissolved Solids) on vähemalt 250 mg/l või rohkem. Mineraalveed jagunevad happelisteks (pH alla 7) ja leeliselisteks (pH üle 7). Vastavalt EL direktiivile 2009/54/EC klassifitseeritakse mineraalveed veel mingi domineeriva lisandi järgi:
- “vesi bikarbonaadiga”, kui HCO3 on >600 mg/L (leeliseline)
- “vesi sulfaadiga”, kui SO4 on >200 mg/L
- “vesi kloriidiga”, kui Cl on >200 mg/L
- “happeline vesi”, kui CO2 on üle 250 mg/L jne.
Naturaalse mineraalvee toime uurimisel on leitud, et ta võib stimuleerida seedetrakti ning kustutada janu paremini kui tavaline vesi. Eelkõige selgus vesinikkarbonaadi (st leeliselise) ja kloriidiga mineraalvete positiivne mõju mao funktsioonile: happesekretsiooni neutraliseerimisel, pH taseme tõstmisel mao valendikus ja seedehormoonide vabanemise stimuleerimisel.
Kloriidiga mineraalvett kasutatakse peamiselt hüdropiiniteraapias, mao tühjenemise ja mao-kaksteistsõrmiksoole peristaltika stimuleerimiseks.
Fluoriidiga mineraalveed võivad olla näidustatud lastele, kuna need võivad vähendada luude juhuslikku purunemist ja soodustada luude mineraliseerumist. Vesinikkarbonaadiga mineraalveel võib olla soodne tervisemõju kardiometaboolsete riskide biomarkeritele (vähendab eelkõige üldkolesterooli, tühja kõhu glükoosi ja halva LDL-kolesterooli taset).
Loodusliku mineraalvee karboniseerimine (kui vesi on leeline) aitab vältida vee loomulike mikroorganismide kasvu ja parandab maitset (http://www.inseneeria.ee/tallinna-uelikooli-teadlased-uurisid-kodumaise-mineraalvee-kvaliteeti/,0.06.2015; Sara Quattrini, Barbara Pampaloni, and Maria Luisa Brandi. Natural mineral waters: chemical characteristics and health effects. Published online 2017 Feb 10. doi: 10.11138/ccmbm/2016.13.3.173)
Karboniseeritud vesi (ingl k sparkling water)
Selle vee ajalugu ulatub tagasi 18.saj. lõppu, mil esimest korda ilmus müügile kunstlikult CO2-ga gaseeritud vesi: H2O + CO2 = H2CO3 (nõrk süsihape). Selle vee pH = 3-4, kuid vere pH jääb ikka tavapiiridesse 7,35-7,45. Vastupidi kardetule organismi hapestumist ei teki, kuna liigne CO2 eraldub kopsude ja neerude kaudu. Et karboniseeritud vesi söövitab hambaid, on müüt.
Hambaemailile on ohtlikud hoopis suhkrustatud joogid ning happed, mis sisalduvad mõnedes karastusjookides (Coca cola Zero ja Diet Coke). Esimene sisaldab ainult fosforhapet, teine peale selle ka sidrunhapet).
Karboniseeritud vesi on värskendav, mõjub suus närviretseptoritele nagu sinep, on hea alternatiiv magusatele “soft drinkidele”. Võib parandada seedimist ning aidata üle saada kõhukinnisusest. Ulatuslikud uuringud on ka näidanud, et karboniseeritud vesi ei mõju luudele halvasti ega tekita luude hõrenemist. Analoogselt looduslikule mineraalveele võib Na-rikka karboniseeritud vee joomine vähendada halba kolesterooli (LDL) ning suurendada hea kolesterooli (HDL) sisaldust. Karboniseeritud vesi ei sobi aga gastriidi ja maohaavandite korral.
Leeliseline vesi (ingl k alkaline water)
Leeliselise vee pH = 7,5-10, kuna see sisaldab leeliselisi mineraale. Oksüdatsioon/reduktsioon potentsiaal (ORP) on negatiivne, mis tähendab, et see vesi on antioksüdant. Leeliselise vee kasulikes omadustes ja tarbimise vajaduses kaheldi pikka aega. Suhteliselt hilja alanud uuringute tulemustes on välja toodud leeliselise vee nii positiivsed kui negatiivsed omadused. Inimese organismis on väga oluline pH tasakaal (vere pH = 7,35-7,45) ning isereguleeriva süsteemina püüdleb ta selle poole. Teatavasti toovad paljud joogid/söögid (kohv, maiustused, jahutooted, liha jt kaasa happeliste jääkide tekke. On tõestatud, et leeliselise vee joomine leevendab happe ja pepsiiniga seotud seisundeid (kõrvetisi maos), parandab mineraalide omastamist ning optimeerib treeningjärgset hüdratatsiooni. Kuna leeliseline vesi on antioksüdant, siis aitab ta võidelda oksüdatiivse stressi vastu ning võib aeglustada vananemisprotsessi.
Leeliselise vee tarbimise negatiivseteks külgedeks on kõrgema pH = 9-10 puhul tekkida võiv iiveldus ja oksendamine. Leeliseline vesi lahjendab ka maohapet, vähendab seega tema antibakteriaalset toimet ning võib ka ärritada nahka. Eestis on üsna tuntud järgmised leeliselised veed: Akvile (pH = 8), Värska Originaal nr 1 (pH = 7,5) ning Bulgaaria mägedest pärit Devin (pH = 9,56). Leeliselist vett saab lihtsalt toota ka leelise lahuste (NaOH, KOH) elektrolüüsil.
Maitsestatud vesi (ingl k flavored water)
Selle vee tootmiseks võetakse vett selle puhtaimal kujul ning lisatakse maitse parandamiseks looduslikke või sünteetilisi koostisosi. Maitsestatud vesi hõlmab laia valikut tooteid, sealhulgas vahuveed, null- või madala kalorsusega veed ja joogid (Coca-Cola Zero, Diet Coke). Mõned tooted sisaldavad looduslikke või kunstlikke lõhna- ja maitseaineid, suhkrut või kunstlikke magusaineid (aspartaam, atsetsulfaan-K) ning lisatud toitaineid nagu vitamiinid või kofeiin. Kuigi maitsestatud vee valimine kõrge kalorsusega ja suhkrut sisaldava joogi asemel on üldiselt parem valik, ei pruugi kunstlike koostisosadega maitsestatud vesi alati olla tervise eesmärkide jaoks parim valik.
Hiljuti klassifitseeris Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuur aspartaami (mis on 200 korda magusam suhkrust!) kui GRUPP 2B kartsinogeeni ehk “tõenäoliselt vähki tekitava aine” (ingl k possibly carcinogenic). Seda kasutada pole siiski otseselt keelatud. Kõige tervislikum on muidugi kasutada puhta vee maitsestamiseks looduslikke lisandeid (sidruni- või kurgiviilud, marjad ja puuviljad (maasikas, mango, mustikas, ananass jt)).
Mõned spetsiifilised veed (ingl k special waters)
Seltzer ehk seltzeri vesi on gaseeritud vesi, millele ei ole lisatud muid koostisosi. See sisaldab ainult vett ja süsinikdioksiidi. Kui kodus on SodaStream või mõni muu kodune karboniseerimissüsteem ja te ei kasuta maitseaineid, valmistate seltzerit.
(Segadust tekitavalt tuleneb sõna “seltzer” sõnast “Selters”, saksa mineraalveeallika nimi, mis toodab looduslikult gaseeritud mineraalvett, kuid see, mida tänapäeva inglise keele kõnelejad nimetavad “seltzeriks”, on kunstlikult gaseeritud ega sisalda lisatud mineraale.)
Perrier on Prantsusmaal Vergèze’is villitud vahuvete populaarne kaubamärk. Kuigi Vergèze allika vesi on looduslikult gaseeritud, kogub Perrieri tehas vee ja süsinikugaasi allikast eraldi, filtreerib gaasi läbi membraanseadme (ilmselt H2S või CH4 eraldamiseks) ning ühendab seejärel vee ja gaasi uuesti. Perrier on happeline, pH on umbes 6 ja see sisaldab kaltsiumi, kloriidi, vesinikkarbonaati, fluori, magneesiumi, nitraati, kaaliumi, naatriumi ja sulfaate.
San Pellegrino, stiliseeritud S. Pellegrino, on Itaalias San Pellegrino Termides villitud vahuveini populaarne bränd. Allikavesi ei ole looduslikult gaseeritud. San Pellegrino tehas kasutab “loodusliku päritoluga karboniseerimist” (st CO2 ei pärine kuskilt heitgaasidest, vaid suhkrute looduslikust käärimisprotsessist). San Pellegrino on ka happeline, pH on 5,6 ja ta sisaldab umbes samu mineraale, mis Perrier, lisaks liitiumi, ränidioksiidi ja strontsiumi (!). Viimase elemendi puhul meenub kohe Paracelsus: “Mürgi ja ravimi vahe on doosis!”
Soodavesi (ingl k Soda water) on mitmetähenduslik mõiste, ilmselt seetõttu, et see on olnud kasutusel juba pikka aega: nii nimetati 18. sajandi lõpus esimest kaubanduslikult saadavat kunstlikult gaseeritud vett. Tänapäeval kasutavad mõned inimesed soodavett seltzeri sünonüümina; teised inimesed kasutavad seda klubisooda (Club Soda) (NaCl + NaHCO3 + K2SO4 + Na3PO4 ) sünonüümina.
Toonikvesi (TONIC) on magustatud karastusjook, mis sisaldab gaseeritud vett (nagu ka enamik magustatud karastusjooke) ja kiniini, malaariavastast ühendit, mida leidub kiinapuu koores, lisati algselt suures koguses toonikuvette selle ravitoime tõttu, kuid nüüd lisatakse seda vähesel määral toonikuveele selle ainulaadse mõru maitse tõttu. Toonikvesi on enim tuntud kui džinniga mikser. NB ! On selgunud, et kiniin reageerib mõnede südameravimitega (digoxin = rütmireguleerija, warfarin = vere vedeldaja).
Vesinikvesi (ingl k H2-water)
On rõõm alustada järgnevat lõiku jälle tuntud ungari professori Albert Szent-Györgyi nimega, kes ennustas ette vee nanostruktuure veele avaldatud mõjude salvestajana. Albert Szent-Györgyi, kes võitis hiljem Nobeli preemia C-vitamiini antioksüdantse toime avastamise eest, kuulutas oma 11. detsembril 1937 peetud Nobeli loengus hoopis midagi muud: “…meie keha tunneb tegelikult ainult ühte kütust, vesinikku. …Päris hämmastav ilmutus, kui arvestada, et meie enda päikese plasmas leidub vaba vesinikku, mis aitab sellel särada!“
Vesinikvesi on kõigist selles artiklis käsitletutest kahtlemata kõige huvitavam ja ka kõige rohkem diskuteeritav – kas selle vee uuringud on ikka tõsiteadus või hoopis fake ehk libateadus? Teaduses on ju tavaks kujunenud, et iga uut ja võhikule sageli täiesti arusaamatut avastust käsitleb avalikkus kohe kavala pettusena ja äriideena. Püüame säilitada paraja skeptilisuse ja katsuda allpool hinnata, kui tõenäone see versioon antud juhul on.
Alustaks siiski D.G. Coheni ja K.A. Gazella positiivse artikli “Going beyond the hype of hydrogen water” põhijäreldusest ajakirjas Natural Medicine Journal, (May 26, 2021): “Uus randomiseeritud topeltpime kontrollitud uuring näitab, et vesinikvesi võib suurendada antioksüdantide võimet ja vähendada põletikku“.
Pole üldse oluline, kus see universumi kõige väiksem, kõige liikuvam vesiniku (H2) molekul meie jaoks asub. Teda saab tänapäeval manustada veega, hingata inhalaatori kaudu sisse või süstida soolalahusena verre. Kõige populaarsem on praegu vesiniku manustamine USA-s ja eriti Jaapanis, kus on ka vesinikutööstus kõige rohkem arenenud. Mõlemas riigis on toidu- ja ravimiametid vesiniku manustamise inimesele ohutuks tunnistanud.
Mida me siis lähemalt teame selle väikese H2 molekuli kohta? Vesinik moodustab 75% nähtavast universumist, kuid Maa atmosfäärist ainult 1 ppm. Looduses tekib vesinik bakterite ja planktoni elutegevuse tulemusel anaeroobsetes tingimustes. Inimorganismis läbib vesinik kergelt kõiki organismi rakke ning käitub tugeva antioksüdantse kaitsesüsteemina, kuid tema konkreetne positiivne toime kõigi organite suhtes kahtlemata varieerub inimeselt inimesele.
Siinkohal väike näide H2 antioksüdeerivast toimest. Organismis peetakse kõigist vabadest radikaalidest kõige ohtlikumateks hüdroksüülradikaale oOH (iroonia on selles, et just need radikaalid teevad suurepärast tööd veepuhastuse süvaoksüdatsiooni protsessides !). Molekulaarne vesinik neutraliseerib neid radikaale järgmiselt:
2oOH + H2 = 2H2O
Vesinikuteraapia sai alguse 1975. aastal avaldatud artiklist: M. Dole, F. R. Wilson, and W. P. Fife, “Hyperbaric hydrogen therapy: a possible treatment for cancer,” Science, vol. 190, no. 4210, pp. 152–154, 1975.
Praeguseks on rahvusvahelistes meditsiini ajakirjades avaldatud artiklite arv ca 1000 (nendest üle 600 refereeritavates ajakirjades) ning globaalses uurimistöös osalevate teadlaste arv ca 1600. Uurimistööd koordineerivad kaks MTÜ-d: USA Molekulaarse Vesiniku Instituut (MHI) Dr Tyler Lebaroni juhtimisel ja Euroopa Molekulaarse Vesiniku Instituut (EMHI). Riiklikku toetust on mõlemad saanud minimaalselt. Mõlema instituudi tegevuse kohta saab kergesti infot nende veebilehekülgedelt.
Vesinikuteraapia seni tuvastatud positiivseid toimeid ei jõua siinkohal üles lugeda, neid on kogunenud ca 30 ning negatiivseid seni mitte ühtegi. Nimetagem mõningaid olulisemaid (http://www.vesinikvesi.ee/teadus):
- Vesinik on tugev antioksüdant ning aitab vältida ajukahjustusi (https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/17486089/) , (https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3694409/).
- Vähendab organismis põletikulisi protsesse (https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/11510417, https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/20351628).
- Võib ära hoida vähi tekke ning vähendada vähiravi raskeid kõrvaltoimeid (https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/21116102/).
- Võib parandada tunduvalt naha tervist ning soodustada haavade paranemist (https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/24020833/).
- Parandab suuhügieeni suukoopa ja igemehaigusi põhjustavate bakterite antibakteriaalsete omaduste tõttu (https://koreamed.org/article/0173IJOB/2013.38.2.81/).
- Aitab säilitada mälu, on mälu tugevdava toimega (https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/18563058/).
- Molekulaarsest vesinikust (H2) on teatatud, et tal ei ole kõrvaltoimeid ja ta ei ole toksiline isegi kõrgetel kontsentratsioonidel
(https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3257754/).
Kuid see ei tähenda, et tulevikus mõnda negatiivset toimet ei tuvastata. Ühes asjas on kriitikutel siiski õigus – valdav enamus vesiniku positiivsetest omadustest on tuvastatud loomkatsetel hiirte ja rottidega, katseid inimeste võrdlusrühmadega on seni korraldatud suhteliselt vähe. Nende arvu ulatuslik suurendamine ongi käesoleval ajal MHI ja EMHI peamiseks ülesandeks.
Kriitikud ütlevad tavaliselt kõige selle peale: “Too good to be true!” Ei pruugi sugugi nii olla. Huvitav fakt on see, et vesinikku ei ole tema laialdase leviku ja lihtsuse tõttu võimalik patenteerida ravimina ja turustada.
Kas siis vesinikuteraapia uuringud on tõsi-või libateadus? Arvata võib, et saame lõpliku kokkuvõtte ja järeldused teha ehk alles umbes 10-15 aasta pärast, kui vesiniku kõik biokeemilised mehhanismid on täielikult selgitatud ning uuringud lõpule viidud. Arvan siiski, et tõenäosus, et need u 1000 tuntud meditsiini ajakirjades publitseeritud artiklit osutuvad võltsinguteks, on nullilähedane. Meenutagem siinkohal tuntud lugu ühe teise liikuva gaasi molekuliga organismis – lämmastikoksiidi NO-ga. Esimesed artiklid selle gaasi toimest organismis naerdi teadusavalikkuse poolt suure häälega välja, aga 1998. aastal omistati kolmele teadlasele (R.F Furchgott, L. J. Ignarro ja F. Murad) Nobeli meditsiini preemia füsioloogias nende uuringute eest NO kui kardiovaskulaarse süsteemi tähtsa signaalmolekuli kohta.
Minnes nüüd lõpuks tagasi selle artikli pealkirjas esitatud küsimuse juurde (“Mis oleks parim joogivesi?”), kujutame korraks ette (elus võib juhtuda kõike), et oleme sattunud tõsisesse hädaolukorda, kus joogivesi on otsa lõppenud. Siis tundub kõige õigema vastusena: “Parim vesi joogiks on see vesi, mis meil õnnestub leida neljandal päeval, kui oleme janusse suremas!“
