Paljuräägitud katkupandeemia hirmutas ja tappis Euroopas, Aasias ja Aafrikas pea 700 aastat tagasi tohutul hulgal inimesi. Kui siiani on olnud saladuseks, miks ühed surid katku ja teised mitte, siis teadlased on sellele küsimusele vastamisele järjest lähemale jõudnud. Samuti tehti rahvusvahelise uuringu käigus veel üks huvitav avastus, kirjutab ScienceDaily.
Katk mõjutab meid ka tänapäeval
Nimelt analüüsisid rahvusvahelisse töörühma kuuluvad teadlased nii katku tõttu surnud kui ka läbipõdenute DNA-d ning leidsid nendes geneetilisi erinevusi, mis võimaldab seletada, miks üks osa inimesi pandeemia tõttu elu kaotas ning üks osa mitte.
Nature ajakirjas ilmunud uuringust ilmneb, et neidsamu geene, mis kaitsesid sajandeid tagasi inimest surmava katku eest, seostatakse tänapäeval suurenenud tõenäosusega erinevatesse autoimmuunhaigustesse haigestumiseks, sealhulgas näiteks Chrohni tõppe ja reumatoidartriiti.
Teadlased võtsid luubi alla 100-aastase perioodi ning analüüsisid inimsäilmetelt leitud proove nii enne katkupandeemia levikut, selle ajal ning pärast pandeemiat: ühe rühma moodustasid enne katkupuhangut surnud inimesed, teise rühma katku ajal surma saanud ning kolmanda katku üle elanud ja hiljem surnud inimesed.
Salapärane kaitsealleel, mis päästis elu
Siiski vajas teadlaste teooria tõestamist. Nimelt seostatakse katkuga Yersinia pestis bakterit ehk katkubakterit, mis DNA muutused esile kutsub. Niisiis uuriti erinevaid geenialleele kandvaid rakukultuure ning nakatati neid rakukultuure sellesama bakteriga. Ning mis selgus? Nakatamise tulemusel said domineerivaks tugevama kaitse tagavate geenivariantidega bakterid.
Et musta surmana tuntud katkupandeemia tulekul puudus eurooplastel selle bakteriga kokkupuude, olid inimesed pandeemiale mõistagi väga haavatavad. Et aga pandeemialained esinesid järgmiste sajandite jooksul ikka ja jälle, vähenes ajapikku ka suremus. Inimestel, kelle DNA-s leidus kaitsealleeli ERAP2 kaks koopiat, oli 40-50 protsenti suurem tõenäosus ellu jääda kui neil, kelle puhul oli üks alleel ühesugune ja teine teistsugune.
Ent kuidas saab geen, mis kunagi inimest kaitses, anda suurema tõenäosuse erinevatesse autoimmuunhaigustesse haigestumiseks? Et aja jooksul on immuunsüsteem arenenud erinevatele patogeenidele reageerima, ütlevad teadlased, et katku vastu kaitsev geen võibki aja jooksul muutuda, kuna see on osa evolutsiooni paratamatusest. Niisiis on ühelainsal geenil suur mõju kogu meie immuunsüsteemile.
