“Meie näeme virtuaalseid kokkusaamisi kui järgmise taseme Skype’i kõnesid,” seletab Tõke.

Kuidas tänapäeval asju aetakse?

Tänased videokonverentsi lahendused on pigem tarkvarapõhised, mis võimaldavad videokõne oma nutiseadmes suvalisse kohta kaasa võtta.

Peamised võimalused erinevate pakkujate vahel on samad – kõik võimaldavad mitme osalejaga video- või audiokõnesid. Osad pakkujad, nagu näiteks Zoom või Skype for Business lubavad sul videokõne ajal ka oma ekraanipilti jagada, et näidata näiteks esitlusi. Samuti võid sa kogu kõne salvestada, saates pärast osalistele salvestuse nii kõne helist, pildist kui ka tekstivestlusest, mida rääkimise kõrvale pidada saab.

Nii Zoom, Skype, Slack, kui ka Google pakuvad võimalusi liituda kõikvõimalikelt erinevatelt platvormidelt, olgu selleks siis iOs, Android, MacOs, Windows, Linux või lihtsalt veebibrauser. Teatud konverentslahendused loovad igaks kohtumiseks ka telefoninumbri, nii et kõnega saab liituda soovi korral ka täiesti tavaliselt lauatelefonilt.

Kui küsida Eestis tegutsevatelt ettevõtetelt, siis jääb üsnagi palju kõlama Zoomi nimi. Zoomi lahendusi kasutab näiteks Pipedrive, kes on lahendusega väga rahul. Ettevõte püüab igasse oma kontorisse luua ka ühe ruumi, kus on Cisco riistvaralise videokonverentsi lahendus, viimase eeliseks on pigem võimalus pakkuda kvaliteetset videosuhtlust olukorras, kus ruumis on palju inimesi, kes igaüks eraldi oma arvutist koosolekuga liituda ei saa või ei taha.

Ka Taxify töötajad on leidnud Zoomi videokonverentsi lahendustes palju head, kuid kuna ettevõtte siseseks suhtluseks kasutatakse Slacki, leiab palju videokohtumisi töötajate vahel aset ka selle keskkonna kaudu. Taxify pressiesindaja Karin Kase sõnul peetakse ettevõttest väljas asuvate inimestega videokoosolekuid aga läbi teenuse, mis parasjagu sobib. Olgu selleks siis Google Hangouts, Zoom või mõni kolmas lahendus.

Kuid mis hakkab siis tulevikus olema teisiti?

Wolf3D tahab ka praegust pilti oluliselt muuta. Nemad näikse ette kujutavat, kuidas tulevikus koosolekuid peetakse.

“Miiting toimuks 3D ruumis koos teiste reaalsete inimeste avataridega. Sa näed lauda, mille ääres istud, saad seda puudutada ja oled seal samas teistega koos,” kirjeldab Tõke tulevikukoosolekuid. “Sinu arvuti töölaud kuvatakse sellesse ruumi ja sealt saad teha näiteks ettekandeid.”

Skype’i kõned toimuvad 2D ekraanil ja näitavad asjaosalistest üheplaanilist pilti. Kuid näiteks virtuaalreaalses ruumis aset leidvad konverentsid, kus liiguvad ringi reaalsete inimestega sarnanevad virtuaalsed teisikud aitaksid luua üksteisest kaugel viibivates tiimiliikmetes ühtekuuluvustunnet.

Tõke leiab, et koos kolleegide avataridega ühes virtuaalruumis viibimine on palju kaasavam kui suvaline videokõne. “See asendab osaliselt vajaduse reisida ja tekitab tunde, et sa oled koos oma kolleegidega ühes toas, kuigi võib-olla olete kõik maailma eri nurkades.”

“Me teeme koostööd mitme ettevõttega, kes juba teevad 3D-s virtuaalreaalsuses koosolekuid,” räägib Tõke. “Olemas on tahvlid, ekraanid ja muu vajalik. Lihtsalt praegu on avatarid standardsed. Need ei kujuta inimest ennast. Meie pakume neile avataride kihte, mis on päriselt ka äratuntavad.”

Äratuntavus ongi Wolf3D spetsialiteet. Firma ülesandeks on luua lihtsasti kasutatav tehnoloogia, mis suudaks teha inimesest kiiresti äratuntava avatari, mida saab koheselt kasutada erinevateks otstarveteks.

Sellest, et avatarides ei näe potentsiaali ainult Wolf3D, annab aimu firmale rahvusvahelisel areenil osaks saanud tunnustus ja tähelepanu. Hiljuti märgiti Wolf3D ära ajakirja Forbes prestiižses “30 under 30” nimekirjas ning klientide hulka kuulub mitmeid globaalse haardega hiigelbrände.

Kuidas see toimib?

Ka mulle antakse võimalus luua enda virtuaalne teisik. Timmu ulatab mulle oma nutitelefoni, milles on avatud sõnumirakendust meenutav aken, mis mind avatariloome protsessist läbi juhatab.

Saan valida oma teisiku soo ning siis hüppab ekraanile kaamera selfie-vaade, millele on märgitud valge joonega ala, kuhu pean foto tegemise ajal näo paigutama. Prillid tuleb eest ära võtta.

Pärast foto klõpsutamist saan valida veel silma- ja juuksevärvi ning erinevate prillivõimaluste vahel ning mu avatar ongi valmis. Hiljem saan soovi korral oma virtuaalkaksikut veel muuta – vahetada seonguid, muuta näokuju ning silmade-juuste värvi. Kuid tõepoolest, sarnasus on olemas ja iseenda tunnen ekraanilt ära küll.

Üks ainsaid kitsaskohti, mis virtuaalsesse peeglisse põrnitsedes silma jääb, on habe. Kui minu ülejäänud head ja vead on tabatud enam-vähem täpselt, siis habe on paraku suuresti puudu. Ka Timmu tunnistab, et see on üks kitsaskoht, millega meeskond peab veel tööd tegema.

Vastavalt kliendi soovile ja vajadustele saab avatare luua ka erinevates stiilides. Timmu näitab mulle telefonist nii realistlikumaid virtuaalkaksikuid kui ka multikalikumaid tegelasi.

Viimaks näitab Timmu mulle ka Marko Reikopi “Ringvaates” valmis tehtud 3D mudelit. Liigutan pead edasi-tagasi, naeratan ja mossitan ning teen veidraid nägusid. Ekraanil teeb Marko kõik mu liigutused tõetruult ja muljetavaldava täpsusega kaasa.

Kellele see kasulik on?

Wolf3D koostööpartnerite nimekiri annab aimu, et nende tehnoloogia vastu tuntakse huvi väga erinevates tegevusvaldkondades. Kuigi nimede nimetamine on keelatud, siis on käed löödud (või löömisel) väga tuntud brändidega.

Näiteks selgitab Timmu, et Wolf3D vastu tunneb väga suurt huvi moetööstus. Ettevõtte üks kliente on tuntud riidetootja (keda me ei tohi nimetada), kellega koos lastakse välja virtuaalne garderoob. “Teed endast avatari ja proovid siis riideid selga,” kirjeldab Tõke tulevikus riiete šoppamise protsessi.

Lisaks kuuluvad Wolf3D klientide hulka veel nutitelefonide tootjad, hiiglaslikud tehnoloogiafirmad, vähemalt üks tuntud autotootja (keda jällegi me ei tohi nimetada). Huvitaval kombel, peale ühe maineka erandi, ei leidu koostööpartnerite seas aga videomängustuudioid, kellel oleks pakutavast tehnoloogiast nii mõndagi võita.

“Mängutööstus oli tegelikult esimene turg, mille peale me läksime, aga see pole hetkel kõige mõistlikum koht, kuhu keskenduda,” räägib Tõke. “Teistel turgudel on lihtsalt meie tehnoloogia kohene vajadus suurem kui mängudes. Sotsiaaläppides on avatare kohe vaja. Hetkel on üks äpp nimega Zepeto, mis kasutab avatare, ja kõik tahavad seda järgi teha.”

“Sama lugu on moetööstuses. Kõik suured brändid tahavad luua kas ise või koostöös teistega oma virtuaalseid proovikabiine,” jätkab ta. “See juhtub kohe ja seal on palju raha.”

Tõke arvates ei ole mängutööstuses avataridega hetkel nii tuline kiire kui muudes valdkondades. “On suhtumine, et cool, avatarid oleks lahedad, aga kas me teeme seda täna või aasta pärast, suurt vahet pole. Peaasi, et keegi teeb. Kui “Fortnite” tuleb välja isiklike avataridega, on kogu mänguturul seda kohe vaja!” Veel seda aga juhtunud ei ole.

Seetõttu ongi hetkel otsustatud fokusseerida firma energia ja ressursid muudesse, koheselt kasumlikematesse valdkondadesse. “Me ei võida konkurente, kui keskendume sellele, mis juhtub viie aasta pärast,” arvab Tõke. “Keskendume sellele, mis toimub täna ja siin.”

Geniaalselt lihtne lahendus

Wolf3D lahenduse geniaalsus peitub selle lihtsuses. Ei kasutata suurt stuudiot ja tohutul hulgal kaameraid. Ühest pildist piisab täielikult, et luua inimesest kolmedimensiooniline ja usutava välimusega liikuv teisik.

“Minevikus tegime inimestest skänne riistvaraga ja seda tehes lõime andmebaasi 10 000 skännist. Eelmine lahendus tootest oli 3,5 meetrit kõrge skänneerimiskapsel,” meenutab Tõke. “Aga sellega oleks olnud oluliselt raskem miljard inimest ära skännida kui äpiga.”

“2016. aastal orienteerusime riistvaralt ümber tarkvarale,” jätkab ta. “Alguses me tõstsime tegelikult selle sama skänneri tehnoloogia telefoni, aga see ei olnud hea, kuna ta laadis ühte pilti üle 2 minuti.”

Nutitelefonide tarvis ehitati esimese asjana valmis skänner, mis kasutas mudeli loomiseks 10-12 fotot. Õigetes tingimustes saadi nii ka väga häid tulemusi, kuid arvati, et kasutajale muutuks nii paljude fotodega korraga tegelemine liialt tüütuks.

“Praegune lahendus ongi masinõppel põhinev ja kasutab varasema riistvaraga loodud andmebaasi, et ennustada inimese näokuju,” selgitab Tõke. “Meil on kombinatsioonid inimeste piltidest ja nende nägude 3D mudelitest ning uue pildi sisetamisel suudab süsteem ennustada, milline on inimese näokuju 2D info põhjal.”

Kaks asja, mis teevad avatari heaks

Timmu eesmärk on teha võimalikuks virtuaal- ja liitreaalsuses toimuv näost-näkku suhtlus, mis jätaks mulje, et ollakse koos samas toas. Hea avatari loomine on tehniliselt aga väga keeruline ülesanne.

“Kui rääkida avataridest, siis on kaks asja, mis selle heaks teevad,” selgitab Tõke. “Esiteks, see peab olema äratuntav. Teiseks, peab sulle meeldima, kuidas su avatar välja näeb. See pole võib-olla üks-ühele sina, aga sa tunned, et sul on sellega side ja see on sinust hea versioon.”

“On olemas lahendusi, mis teevad inimestest täpseid skänne, aga mis ei ole meeldivad. Tulemused on koledad,” jätkab Tõke. “Ja siis on olemas väga multikalikke lahendusi, mis ei ole üldse sinu moodi. Sellist asja, mis oleks automaatselt töötav, oleks avatar that you love ja samas ka äratuntav, seda pole keegi suutnud teha.”

Wolf3D peamine eesmärk on seega luua avatarid, mis on inimeste moodi ja millega suudetakse samastuda. Tahetakse luua virtuaalsed kaksikud, mis liiguksid ja naerataksid täpselt nii nagu päris inimene.

Hetkel on tehnoloogia API (Application Programming Interface – toim.) faasis, mis tähendab, et klientidele saadetakse programm, millesse nemad sisestavad pildi ja Wolf3D saadab neile tagasi avatari. See avatar on näiteks mängude ja VRi jaoks ning võib olla mingis konkreetses stiilis.