Pikk luguPRO

Sten Tamkivi: “Sisuliselt ei toimu uusi idufirma-investeeringuid”

Sten Tamkivi. Foto: Postimees/Scanpix
See on DigiPRO artikkel. Loe DigiPROst lähemalt siit.

Ettevõtja ja investor Sten Tamkivi rääkis intervjuus digiPROle, et kuna äriseadustiku muudatus, mis lubab Eesti ettevõtete osalustega tehinguid teha kohale tulemata ja notarita jõustub alles augustis, siis sisuliselt ei toimu Eestis startup maastikul praegu ühtegi tehingut.

Tamkivi lisas, et startup kogukonna meeleolud on kriisis väga erinevad ja jagunevad kolme gruppi. Esimesed, kes tegelevad füüsiliselt millegi loomisega, neil on käes keerulised ajad, sest tarneahelad on katki või on toodet keeruline müüa.

Raske on olukord ka neil, kes plaanisid kevadel raha kaasata, sest neid ähvardab oht rahast tühjaks joosta või on nad sunnitud oma osalusest liigodavalt loobuma. Hästi läheb neil, kes just kaasasid raha ning lähiajal oligi piltlikult öeldes plaan laboris toodet arendada.

“Selge on see, et kuna startupidel on keskmiselt vähem puhvrit, sageli mõned kuud või pool aastat raha tegutsemiseks, siis kui see kriis pikemaks venib, siis väga kiiresti hakkab mõjutama palju rohkemaid ettevõtteid,” rääkis Tamkivi.

Ka laiemalt ootavad ühiskonda suured muutused. “Olen ise mõelnud, et kui tuleviku ajaloolased kirjutavad aastast 2020, siis nii, et pärast paarikümneaastast ettevaatlikku katsetamist äärealadel kolisid haridus, teadus meelelahutus ning äri lõplikult ja päriselt internetti,” märkis Tamkivi.

Kuidas eriolukord igapäevatoimetusi on mõjutanud?

Mingis mõttes on olukord harjumuspärane, sest ma olen juba väga palju aastaid töötanud, nii et vahet pole, kus ma olen. Aga teisest küljest mingisugune rutiin on ikkagi katki. Kui hommikul ei ole üleminekuetappi, kus vahepeal kuulad mingisugust podcasti teel tööle või keset tööpäeva paar korda mõni laps astub sisse, et kooliasjas abi paluda. See kõik ikka mõjutab. Pluss see, et et ma isegi kaugelt töötades olen mingisuguseid tegevusi planeerinud teha kollegidega ning siis lükanud neid päevale, mil ma kontoris olen. Praegu seda ei ole.

Kas tööpäevad on pikemad ka selle tõttu, et rohkem teemasid vaja läbi arutada?

Jah. Topia [Tamkivi osalusega ettevõte – toim] asjades ongi mul õhtud hõivatud ajavahe tõttu USAga. Aga siis on ka teisi investeeringuid ja küsitakse kriisi tingimustes sagedamini nõu.

Eestis kuulutati 12. märtsil välja eriolukord, Topia tuli 17. märtsil välja ühe tehinguga (soetas Monaeo). Kuidas nii?

Jah, me ostsime ühe ettevõtte, mis aitab ärireiside andmeid kaevandada ja analüüsida. See võib tõesti hetkel, kus kõik reisid ära jäävad, tunduda rumalusena. Aga tegelikult on seal mitu põhjust. Taktikaliselt me muidugi ei sõlminud seda tehingut eriolukorrale. Selle ettevõttega on suheldud juba aastaid ja tehingut ettevalmistatud kuid.

Strateegiliselt on see probleem, mida Monaeo lahendab ja mida meil oli vaja oma tooteportfelli, aina kasvav. Suur ettevõte, kellel on tuhandeid või kümneid tuhandeid, ka sadu tuhandeid töötajaid, ta tüüpiliselt kolib kuhugi välismaale kolm või viis protsenti inimestest. Mistahes ajahetkel on sellisel firmal keegi kuskil kolmeks või kuueks kuuks või pikemaks ajaks. Need kolimised on hästi reglementeeritud. On täpselt teada, mis hetkel ettevõte, mille eest maksab, kuhu maksud arvutatakse ja nii edasi.

Ja siis see samal ettevõttel võib olla 50 protsenti inimesi, kes käib vahel tööreisil kaheks nädalaks. Lihtsalt ostavad pileti ja broneerivad hotelli ning lähevad. Nende kahe viisi vaheline ala on hägune. Tegelikult ei ole vahet, kas sa kolid kuueks kuuks Inglismaalt Prantsusmaale või sa käid iga kuu kaks nädalat rongiga tunneli kaudu.

Sul on justkui mingisugune ports inimesi, keda sa kontrollid ja juhid ning teine ports, kelle kohta sa tegelikult isegi ei tea, kus nad täpselt on. Ja me näeme, et sellise liikuva tööjõu puhul on vaja, et mõlemad pooled oleks hästi kaetud. Praeguses kriisis, kus inimesed vähem lendavad, muutub kontrolli pool veel olulisemaks.

Et sa teaksid, kus su inimesed on, kuhu nad plaanisid lennata, mis asjad on tühistatud. Kogu sellel infol tekib tervise ja turvalisuse mõõde, mitte vaid raha kokkuhoiu või maksude arvestamise mõõde. Kriis on lendamisele küll väga negatiivne, aga ettevõtjate vajadus aru saada, kust need inimesed on ja neid hästi juhtida, süveneb.

Kui Topiat vaadata, siis mis olukorras olete? Kas värbate kedagi juurde või olete kõik plaanid praegu külmutanud?

Natuke värbame. Pisut tõmbasime hoogu maha. Esiteks, eelmine aasta oligi meil väga suur värbamise aasta. Mõtlesimegi see aasta natuke rahulikumalt võtta. Näiteks minu organisatsioon, tootearneduse ja inseneride pool, kasvas 50 protsenti. Meil on mõned kriitilised rollid, mida me veel ei jõudnud täita ja jätsime lahti, aga masspalkamist me ei tee.

Üldiselt hoiame väga täpselt toimuval pilku peal. Me näeme juba täna, et hästi palju meie partnereid kannatab. Need, kes füüsiliselt liigutavad midagi. Kui sa saadad konteinerit kuhugi või sa müüd lennupileteid, siis on jama juba majas.

Aga kuna meie ei paku ise teenuseid, vaid tarkvarakihti, mis aitab neid teenuseid hallata ja meie tarkvara kliendid maksavad aastatasu, litsentsitasu, siis meil pole mahud kadunud. Inimesed logivad pigem rohkem sisse, et aru saada, mis saab tüübist, kelle nad tahtsid saata Iisraelist Lõuna-Aafrikasse, aga ta ei saa sinna minna ja kus me ta siis paneme nii kauaks.

Suhtled paljude kolleegidega, milline on startup kogukonna tunnetus, millised on meeleolud?

Meeleolud varieeruvad väga palju. On päris mitu startupi, kellel on oma tegevuses mingi füüsiline komponent. Nad toodavad mingeid asju, mida peab siis kuhugi saatma kliendile või siis on selle jaoks vaja komponente, mida saab teistest riikidest. Nemad on väga suures hädas. Minulgi on portfellis mitu ettevõtet, kelle eksporditurgudeks on Hiina ja Itaalia. Sinna hetkel midagi füüsilist müüa on väga keeruline.

Teine grupp startupe on need, kes plaanisid sel kevadel kapitali kaasata. Kui sa tegid endale eelmisel aasta plaanid kasvada mitte veel päris kasumlikuks, aga selliseks, et oleks head numbrid ning saab veebruaris-märtsis-aprillis raha tõsta, siis on keeruline. Tean neid, kellel veebruaris jäid tegevused järsult seisma. On neid, kellele märtsiks plaanitud tegevust pole mõtet alustada.

Sul on oht, et raha saab reaalselt otsa või siis olemasolevad investorid panevalt raha juurde, aga halbadel tingimustel. Nendel ettevõtetel, kellel pole pikka kapitalipuhvrit, on praegu väga väga raske.

Siis on need ettevõtted, kes on hiljuti raha tõstnud ning kes pole müügifaasis, vaid alles arendavad mingit toodet või tehnoloogiat. Neil, kellel ongi plaanis kolm aastat laboris testida, nende jaoks hetkel ei muutu midagi.

Nii et niisugust ühtset olukorda startupidel ei ole. Aga selge on see, et kuna startupidel on keskmiselt vähem puhvrit, sageli mõned kuud või pool aastat raha tegutsemiseks, siis kui see kriis pikemaks venib, siis väga kiiresti hakkab mõjutama palju rohkemaid ettevõtteid.

Kas praegu saabki siis öelda, et raha kaasamine on lähikuudel või isegi aastal keerulisem?

Jah. Ütleme nii, tarkadel investoritel ja suurtel fondidel raha on. Ja see raha ei kao kiirelt kuhugi. Riskifondid toimivad nii, et nad tõstavad mingisuguse kapitali ära, näiteks kümneks aastaks, ja kui nad on fondi teises aastas, siis neil on tõenäoliselt veel pool sellest rahast investeerimata.

Olukord pole selline, et raha sai maailmast otsa. Üks nüanss on muidugi. Nendesse fondidesse teevad sissemakseid teised investorid. Rikkad perekonnad või ülikoolid ning võib tekkida olukord, kus keegi neist ei suuda sissemakseid teha, siis võib probleem tekkida, aga see on teine teema.

Arvan, et need fondid muutuvad palju valivamaks. Kuna nõudlus startupide poole pealt kasvab, siis nad ei jõua kõike läbi rääkida, sest raha saamine on elu ja surma küsimus ning hinnad langevad. Kui ettevõtte väärtus langeb, peab sama raha saamiseks suurema tüki ära andma. Ettevõtja ei dikteeri peaaegu ühtegi tingimust. Isegi kui need tehingud toimuvad, siis nad võivad olla oluliselt halvemate tingimustega kui kuus või kaksteist kuud tagasi.

Teiseks, turult kaovad amatöörinvestorid. Kui oled ingelinvestor ning sul on börsidel 100 000 eurot ning aeg-ajalt paned 10 000 euroseid panuseid startupidesse ning su börsiportfell on järsku 50 protsenti kukkunud, siis lahkelt naabripoisile startupi ehitamiseks raha anda on psühholoogiliselt ja emotsionaalselt keeruline. See kindlasti vähendab kapitali ligipääsu.

Ja siis paljud “pikendame või proovime veel” rahastamisvoorud langevad ära. Need, kellel on tugevad numbrid või kes praegusest kriisist pigem võidavad, näiteks aitavad kaugtööd teha, siis ilmselt on võimalik raha tõsta. Aga kui sul on firma, mis juba kuus kuud tagasi tekitas kahtlust, kas läheb käima või ei, siis keskpärased või natuke horisontaali tiksuvaid firmasid on palju raskem rahastada.

Milline tase praegu Eesti startuppidel on? Oli aeg, kui kõlapinda leidsid ka 50 000 või 100 000 eurot kaasanud ettevõtmised, aga nüüd nad enam uudiskünnist ei ületa. Eesti firmadelt oodatakse miljonite või isegi kümnete miljonite eurode tõstmist. Kas Eestis on toimunud mingi murranguline tasemetõus viimastel aastatel?

Kindlasti on. Meil on startuppide arv kasvanud umbes 1000 tiimini. Kui 2006 hakkasime esimest korda vahetama infot, kui palju keegi raha tõstis, siis kogu aasta peale Eestis kokku tõsteti kuus miljonit eurot kapitali. Ja nüüd viimased kolm aastat on kõik üle veerand miljardi aastas olnud, niisugune 300-320 miljonit. Ühest küljest ongi kõik muutunud väga palju professionaalsemaks. Tugevad ettevõtted kasvavad ja teavad, kuidas seda teha ja kuidas kapitaliturgude elu ka õigesti elada.

Samal ajal käib see lainetena ka. Üle-eelmine aasta oli selline, kus Bolt ja TransferWise domineerisid oma raha tõstmisega, eelmine aasta jällegi tehingute arv kasvas ja keskmine summa vähenes. On mõned suureks kasvanud ettevõtted ja kui nad tõstavad, siis 50 või 100 miljonit korraga. Ja siis samal ajal järgmine aasta võib-olla neil on raha olemas ja siis tekivadki uued väiksed tiimid, kes võtavad väikseid summasid.

Päris pisikestega, kui arvutada vaid tööjõukulude pealt ja sa tahad mingisugust tarkvaraprototüüpi valmis ehitada ning sasms oleks 18 kuud ehitamisruumi, siis 200 000 euroga väga kaugele ei ehita. Kui turg on küpsem ja inimesed on kogenumad, siis ka investorid usaldavad pikema aja raha kohe välja maksta. Verstaposte võetakse natuke vähem, mis võib kriisiolukorras jälle muutuda.

Ennustamine on tänamatu töö. Aga kogemuse pealt, kui pika kriisiga peaks arvestama või ise arvestad?

Selline ennustamine on täitsa mõttetu, ma arvan. Pandeemia paralleelid, mida tuuakse, mis juhtub ja kuidas maailm käitub, need jäävad väga kaugesse aega. Me räägime Hispaania gripist, mille andmed on aastast 1918 – milline maailm siis oli. Lennuühenduste ja internetiühenduse arv on suhteliselt erinev sellest, mis ta praegu on. Neid ei olnud. See pole võrreldav praeguse olukorraga, kus sisuliselt tundidega muutub info.

Prioriteet on inimeste elu ja tervise säilitamine. Majanduslik mõju on täiesti sekundaarne. Kui õnnestub vältida miljoni inimese surma, siis pannaksegi majanduse seisma kaheks nädalaks. Ma arvan, et kuskil suve alguses on tolm sedavõrd settinud, et on võimalik võrrelda või trende joonistada, kusjuures see saab maailmas riigiti olema väga erinev.

Eristuvad need riigid, kellel on juhtimiseks andmed ning andmete allikaks on testimine. Kui sa hakkad nende andmete põhjal tegema otsuseid päriselt, nagu Lõuna-Korea või Singapur või nüüd ka Island, siis need riigid muutuvad kiiremini rohelisteks tsoonideks. Kui keegi on haige, siis ta isoleeritakse jõuliselt ja kui keegi pole haige, siis lastakse tal majanduses edasi tegutseda. Nende roheliste tsoonide vahel taastub liikumine ja majandus ka kiiremini.

Ja need riigid, kes ei saa seda kontrolli alla või keda partnerid ei usalda, nendel läheb pikemalt aega kehvasti. Mingil tasandil usun, et sellest pandeemiast tulevad ka mingid püsivad mõjud.

Üks viis, kuidas ma sellest mõelnud olen, on lihtsa inimese seisukohalt küsimus, kas lennata Kariibidele või Egiptusesse? Seni domineeris otsuse tegemisel pigem positiivsete argumentide jada. Näiteks odav lennupiletipakkumine, miks mitte minna? Siis nüüd saab igas otsuses olema ka üks pikaajaline ohukomponent. Mis riskid sellega kaasnevad? Kas ma kardan haigeks jääda? Kas piiril on vaja testida? Või kuhugi minnes peab karantiinis olema?

Ma arvan, et negatiivseid tegureid tuleb juurde. Mis tähendab seda, et täna kriisi ajal, kui kõik istuvad kodus, hakkavad tekkima tehnoloogiad ja uued mõtted, kuidas korraldatakse kontserti või konverentsi kodus. Kuidas vaadatakse spordivõistlusi kodus.

Võib-olla päris paljud sellised suures koguses võõraste inimeste kontaktil põhinevad üritused ei taastugi päris samale tasandile. Ja samal ajal on selge, et oleme sotsiaalsed loomad ja tahame mingites olukordades teistega koos olla, koos töötada ja koos lõbutseda. Kõik kontaktid saavad olema palju väärtuslikumad ja tõsisemad.

Olen ise mõelnud, et kui tuleviku ajaloolased kirjutavad aastast 2020, siis nii, et pärast paarikümneaastast ettevaatlikku katsetamist äärealadel kolisid haridus, teadus meelelahutus ning äri lõplikult ja päriselt internetti. See, mis meile on tundunud tohutu internetibuum paarkümmend aastat, et võib-olla see oli pigem sissejuhatus.

Olen viimasel ajal rääkinud personalijuhtidega palju kaugtööst, mis üldjoontes on hea ja võimalik, kuid kõik toovad välja ühe puuduse, mis pole lõpuni lahendatud. Inimene sotsiaalse olendina tahab olla seltskonnas. Suhelda vahetult, mitte ainult digitaalselt. Kas sellele võib tekkida mingi tehnoloogiline lahendus?

Kindlasti tekib. Kommunikatsioonikanaleid võib mingis mõttes näha hierarhias. Olen seda seletanud nii, et kui sul on intiimsusastmed, siis ringi keskel on näost näkku kohtumine, sellest järgmine videokõne, siis on audiokõne ning niimoodi võid minna SMSideni välja ja kaugemalegi.

Professionaalne kaugtöötaja teab, mis vahendit millal kasutada. Skypes hakkasime juba 2000te keskel massiliselt kaugsuhtlust tegema. Inimesed, kes on 10-15 aastat kaugtööd teinud, need teavad, et selles hierarhias tuleb valida õige tööriist. Kui sul veebivestluses kisub teravaks, siis see on hetk, kui tõstad toru. Või kui sa tahad inimesele tagasisidet anda, siis tee videokõne ja vaata talle silma.

Üks asi, mida me ilmselt näeme on, et tekivad lahendused, mis inimese eest aitavad valida õige kommunkikatsiooniviisi. Suunavad õiges suunas.

Tõsi on, et kaugtöö tingimustes on sellist töövälist suhtlust kohvinurgas vähem. Aga ka selliste lahendustega katsetatakse. Facebookil on Portal ja teisedki on teinud eksperimente. Skypes oli 10-15 aastat tagasi prototüüp, kus oli Skype kõne ekraan seina peal ja kui sinna koputada, siis hakkas kusagil teine ekraan helendama ning kolleeg sai tulla n-ö sinuga vestlema.

Tulles korraks Eestisse tagasi, siis just hiljuti tehti äriseadustikus muudatus, et investorid ei pea enam Eestisse notarisse kohale tulema. Kas täna vaadates saab öelda, et see tehti veel viimasel hetkel?

See hakkab alles augustis kehtima, nii et sisuliselt ei toimu praegu ühtegi tehingut Eestis.

Aga mis mõju sellel võiks ikkagi olla?

See oli väga oluline muudatus ja mul on väga hea meel, et see tehti ära. Muudatus oli takerdunud suuremasse justiitsreformi ja see tõsteti sealt välja.

Eesti e-riigina on loonud maailmas unikaalse e-residentsuse, mis loob võimaluse majandust kasvatada ilma, et siia palju inimesi juurde koliks. Meie majandus saab kasvada kaks korda ilma, et meie rahvaarv peaks kasvama kaks korda või isegi 20 protsenti. Rohkem inimesi saab ajada äri läbi Eesti, sest see on lihtne ja paindlik. See on üldine strateegia ja kuvand.

Aga kui sa seda elu elama hakkad, siis selle sees on aeg-ajalt väikesi hõõrdumisi. Ma ei võtaks seda liiga dramaatiliselt, sest see polnud esimene ega viimane asi, mis tuleb ära parandada.

Meil oli kaks murekohta. Esiteks, sa saad panna oma osakud registrisse ja hallata neid digitaalselt, mis on loomulik ja nii need asjad maailmas käivad. Selle juures oli aga väike nüanss, et seoses rahapesuskandaalidega ei saanud välisinvestorid alati pangakontosid, et neid virtuaalseid osasid hoida. Ehk me olime ehitanud kunstliku barjääri, kus sa pead tegema pangakonto, kus sa ei kavatse raha hoida, aga sul on vaja pangakontonumbrit, et ettevõtte osakuid hoida.

Teiseks notarid. Me avastasime, et nende juures käimise vajadus otseselt puudub. Kui sa lähed notarisse oma ettevõttega tehingut tegema, siis täpselt samamoodi annab juhatuse liige notarile nimekirja aktsionäridest ning notaritel pole ka muud mehhanismi kontrollida, kas keegi on rohkem või vähem aktsionär. Ta ikka saab need andmed ettevõtte käest. Tekkiski küsimus, et kui on ettevõte, kus kõik aktsionärid ütlevad, et nad on vastutusvõimelised ja usaldavad teineteist ning juhatust, siis miks nad peaksid selle sama kinnitamiseks Eestisse kokku lendama.

Ma kujutan ette, et 10 või 20 aasta pärast vaatame tagasi, siis niikuinii kõik riigi peavad digiregistreid, aga vähemasti me saime selle asja kännu tagant välja. Selles suhtes loodetavasti aitab see selle kriis puhul ka, kuigi loodetavasti ei ole me augustis enam koduarestis.

Võtan sõnasabast kinni. Mis seisus meie e-riik praegu on, kuidas tundub?

See on nii lai küsimus. Ühest küljest ma kindlasti ei ole nõus nende halamistega, et tiiger magab. Üldiselt inimesed, kes seda ütlevad ei ole tavaliselt elanud ühes teises riigis või pidanud opereerima üheski teises riigis. Kui sa pead USAs või Saksamaal äri ajama, siis sa saad aru, et ei maga siin keegi.

Teisest küljest loomulikult saab asju alati teha paremini või huvitavamalt. Praegugi kriisi ajal võib näha kitsaskohti, kus andmed pole piisavalt avatud ega liigu piisavalt kiiresti. Seesama viiruse andmestik, mille kasutuselevõtt võttis ikka päris tükk aega. Nüüd tasapisi sai selle jälle kännu tagant välja ning ettevõtjad saavad riiki aidata

Kindlasti on ports rakendusi, mis kümme aastat tagasi olid loomulikult veebipõhised ning täna oleks loomulik, et nad oleks mobiilipõhised kõigepealt ning on veider, et nad ei pruugi mobiilidel nii hästi töötada. See on põlvkonnavahetuse küsimus.

Kui mõelda sellele, et 1990tel olime õnnelikud, et nõukogude liit lagunes enam vähem samal ajal, kui tekkis graafiline veebilehitsemine, siis väga paljud asjad, mis me siis saime ehitada nullist tolle aja kõige uuema tehnoloogia peale, siis nüüd me ei ehita enam nullist.

Sellest ka Taavi Kotka võitlus, kui ta oli side ja riigi infosüsteemide asekantsler, keelata riigi rahastus infosüsteemidele, mis on vanemad kui 13 aastat. See on mingis mõttes normaalne tsükkel. Tehnoloogia, mida inimesed igapäevaelus kasutavad, muutub isegi oluliselt kiiremini. Ses suhtes, ma ei näe, et e-riik on projekt, millel on algus, lõpp-punkt ja tähtaeg. See on mõtteviis ja pidev arenemine.

Viimane asi, millele ma nädalavahetusel mõtlesin, et meil on riigikogu on vist üks viimaseid institutsioone, millel on seadustasandil on tarvis toimiseks minna konkreetsele aadressile, Lossi plats 1a või saab juhatus valida teise koha, aga ka see peab olema füüsiline ruum.

Mõtlesin, et kas see seadus kehtiks, kui riigikogu esimees ütleks, et see ruum on nüüd internet. Samamoodi elektrooniline hääletamine tähendab riigikogus ju seda, et saalis on laudadel üks karp, mille nuppu tuleb vajutada, mitte ei saa seda teha kusagilt mujalt. Teisisõnu vundament on olemas, aga alati ei osata seda rakendada.

Lõpetuseks küsin, mida sa teed kriisis või ärevas olukorras? Kuidas ennast fookuses hoida, et mitte oma mõtetesse ära uppuda?

Põhimõtteliselt on see jõulise ajajuhtimise teema. Need inimesed, kes praegu jäävad Facebookis sirvima, need on õnnetumad, kui need, kes võib-olla hommikul ja õhtul võtavad endale 20 minutit, et vaadata, kuidas sõpradel läheb. Näiteks üks asi, mis ma tegin juba tegelikult mõned kuud tagasi oli see, et kustutasin endal telefonis Facebooki äpi ära. Ja kui tööpärast või aeg-ajalt on mul vaja Facebooki minna, siis kui ma käin läbi mobiili brauseri, siis see on palju ebamugavam ja kohmakam, et ei viitsigi seda sageli teha. Ehitasin väikese barjääri ette.

Seesama ajajuhtimise osa on seegi, et mina katsun hommikuti ärgata umbes sel ajal, kui ma tavaliselt kontoris kohvi joon, et tekitada nii mingi rutiin, et ei jääks hommikumantlisse lõunani. Ja teistpidi, vahepeal panen arvuti kinni ja lähen tunniks ajaks lastega õue. Või õhtul ütled, et nüüd on tööpäeva lõpp. Seda on muidugi juhtivas rollis raske teha, sest mingi kättesaadavus peab olema, aga ma ei planeeri seda, et kell kümme õhtul hakkan midagi kirjutama.

Ma arvan ka, et iga päev ei ole vaja alkoholi tarbida. See harjumus on väga lihtne tekkima neil, kes pole kodus harjunud töötama. Tekib tava iga õhtu võtta kaks õlut. Hoia need kaks õlut laupäevaõhtuse videokõne juurde sõpradega.

Ma vaatasin, et mu iganädalane jooksueesmärk joosta 14 km nädalas, siis selle olen kodutingimustes ületanud palju lihtsamalt. Nii et oluline on tasakaal, nagu ikka elus.

DigiPRO on Eesti parima digiuudiste saidi täiendav teenus kasutajatele, kelle jaoks IT on ka töö.

Telli siit DigiPRO uudiskiri endale postkasti:

  • Kolm korda nädalas (esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti) spetsiaalne DigiPRO liikmetele tehtud kommenteeritud uudiskiri, et sa midagi olulist maha ei magaks
  • Iga uudiskirja magnet on meie ajakirjanike kirjutatud pikem artikkel, mis meie arvates võiks selles valdkonnas töötavaid inimesi huvitada ja neile vajalik olla

Loe DigiPRO kohta lähemalt siit

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.

Populaarsed lood mujal Geeniuses