Miks kasutate Linuxi operatsioonisüsteemiga arvutit?

Ema õpetas mind kümneaastaselt programmeerima. Ma suhtun arvutisse nagu programmeerija, kes kujundab arvutit oma äranägemise järgi. Linuxis on selleks rikkalikud võimalused. Sa pead tegema mingid valikud, kohe ei pakuta lahendusi välja.

Kas Starshipi ei eksisteeriks täna, kui te ei oleks lapsena hakanud programmeerimist õppima?

Ilmselgelt oleks elu teistsuguse käigu võtnud. Tagantjärele vaadates oli see märgilise tähtsusega. Teine oluline asi oli see, et umbes samal ajal sattusid minu kätte lastele või teismelistele kirjutatud elektroonikaõpikud. Sealt hakkasin uurima, mismoodi elektrooniline maailm elab ja töötab.

Oli sihuke vinge raamat nagu “RAADIO?… See on imelihtne!”. Elektri ja elektroonika põhitõed tegi see noorele inimesele ilusti selgeks. Peab küll ütlema, et elektroonikuna olen ma väga amatöör, ehk aeg-ajalt tinutan midagi kokku. Starshipi elektroonika ei ole mõistagi minu tehtud, see on professionaalide tehtud.

Kuidas sai Starship alguse?

Enne Starshipi tegelesin mitme robotivõistlusega. Panin mitme võistluse jaoks oma meeskonna kokku, üks oli Robotex. Osalesin kaks aastat Robotexi põhivõistlusel. See nägi niimoodi välja, et kõigepealt vaatasin Robotexi videoid, see oli minu jaoks ääretult põnev, et kuidas robotid toimetasid ja kuidas ise saab selliseid asju ehitada ning kuidas robotid ise löövad palle. Kõik see hasart juurde, see tundus nii põnev.

Mõtlesin, et kui endal on ka aega, siis prooviks ise ka sellisel võistlusel osaleda. Ühel hetkel oli aega ja mõtlesin, et osaleks. Vaatasin videoid ning tundus, et robotid toimetavad nii rumalalt seal ning tegu on väga algelise tasemega. Jeerum, mina suudan teha roboti, mis lööb platsi puhtaks ning tuleb esimesele kohale. Panin väikese võistkonna sõpradest ja tuttavatest kokku. Läksime Robotexi võistlusele ning reaalsus tuli koju. Esiteks on roboti ehitamisega see, et ajakulu alahinnatakse. See on alati palju keerulisem, kui arvatakse.

Me ei jõudnud õigeks ajaks valmis ja läksime pooliku lahendusega võistlema. Saime esimeses mängus esimeselt juhuslikult vastaselt pähe ja see oligi meie jaoks esimene Robotex. Järgmisel aastal läksime uuesti sama tehnilise lahendusega, mis oli korralikumalt valmis tehtud ning saime kolmanda koha.

Pärast seda võtsin sihikule suurema võistlusse, nimelt NASA centennial challenge. See oli korralikum, kus auhinnafond oli üle miljoni dollari. Seal tegelesid tõsisemad tiimid, mitte inimesed, kes oma esimest robotit ehitavad. Seal võib öelda, et kahe aasta peale parim tulemus oli meil mitteametlik kolmas koht. Seal oli meil juba kümneinimeseline professionaalsem tiim. Kui see tiim oli olemas, siis mõtlesin, et kaua neid robotivõistlusi hobikorras teen. Kalliks läheb.

Siis tuli kaasasutaja Janus Friisiga mõte, et peaks kahe peale uue start-up’i tegema. Kuna olin robootikaga tegelenud ja ma ei olnud enam puhtalt tarkvarainimene, siis kaalusime, et mida robootikas ette võtta. Ülejäänud on ajalugu. Kogu NASA roboti tiim tuli Starshipi peaaegu täies koosseisus ja nüüdseks on meil juba üle 100 inimese tööl.

Kas Starshipi esimese roboti arenduse juures oli ka teie käsi mängus?

Robot koosneb tehniliselt kolmest inseneritööst. Üks on mehaanika, teine on elektroonika ja kolmas on tarkvara. Ma olin kogu selle süsteemi üldlahenduse väljamõtlemise juures väga selgelt. Märgatava osa tarkvarast kirjutasin mina. Elektroonika ja mehaanika, seal ma ei ole professionaal ja Starshipi roboti juures ei ole mina midagi teinud.

Starshipi robotid kasutavad ka praegu minu kirjutatud koodi. Just praegu enne teiega kohtumist tulin koodi kirjutamast. Olen tegevjuht, tehnikadirektor ja programmeerija ühes isikus. Iga päev kirjutan koodi.

Kuidas kolleegid ja investorid suhtuvad sellesse, et ettevõtte tegevjuht kirjutab koodi?

Ma arvan, et hästi. Insenerile on see luksus, et ettevõtte tegevjuht jagab nende valdkonda väga hästi. Võimalik, et teiste alade inimeste jaoks Starshipis ei ole see luksus vaid vastupidi on see midagi halba või negatiivset. Investorid ei näe seda miinusena.

Kuidas suhtute neisse, kes Starshipi pakirobotit kopeerivad?

Hiinlased on stereotüüpsed kopeerijad ja oleme Hiinast korduvalt näinud roboteid, mis näevad nagu meie omad välja. Konkurente jälgime, neid on viimasel ajal päris palju tekkinud. On selge, et kõikidest konkurentidest oleme meie liider.

Oleme kõige kaugemale jõudnud ja keegi teine ei paista isegi lähedal olevat. See on hea ja meeldiv olukord, üritame edumaad hoida nii kaua kui saame, seni on see õnnestunud. Me ei tegele iga päev konkurentide vaatamisega. Teisi järgides neist mööda ei saa.

Me oleme firmat ehitanud peagi neli aastat. Üle saja inimese on sellega toimetanud. See, kui paari inimesega punt võtab ette ja teeb valmis ühe füüsilise roboti, mis näeb enam-vähem samamoodi välja, siis see on tuhandik sellest, mida meie oleme teinud ja mida on vaja teha selle jaoks, et sul oleks toimiv äriline teenus, kus nende robotitega osutatakse teenust. Robotid on töökindlad ja turvalised ning tegelikult ka sõidavad. See on aastatepikkune töö.

Kuidas leidsite tee Daimleri juurde?

Daimler on hästi innovatiivne firma. Üldiselt inimesed räägivad omavahel, oleme rääkinud ka mitmete teistega. Kui aastaid tagasi, kui me ideega esimest korda avalikuks tulime, siis tohutu hulk firmasid võtsid meiega ühendust. Suurusjärk oli tuhatkond firmat kuue kuu jooksul. See idee, mida me esitlesime oli piisavalt innovatiivne ja uudne, et väga paljud tahtsid meiega rääkida.

Partnersuhe on vaid Daimleriga loodud. Daimleri juures on see aspekt, et nad on suur pakiveo kaubikute tootja ehk Daimleri kliendid on paljuski samad, mis meie kliendid. Me pakume neile mingit lahendust, mis sobib ainult mõne kilomeetri jaoks ja teeb seda hästi efektiivselt. Daimler pakub neile lahendust, mis sobib kümnete ja sadade kilomeetrite jaoks. Kombineerides roboteid ja kaubikuid saaksime koos pakkuda lahendust, mis on best of both worlds. Lahenduse väljatöötamine veel käib.

Nimetage kolm olulist asja, mis teie töölaual on.

Arvuti, arvuti ja arvuti. Need on kolm kõige olulisemat asja. Tegelikult on üksainus arvuti, aga see on nii oluline, et ilma selleta ei toimu midagi.

Mis on teie kõige olulisem töövahend?

Täiesti selgelt kindlasti arvuti.

Praegu räägitakse palju, et tehnika arengu tõttu pole paljudel inimestel enam vahet, kus nad oma tööd teevad. Mida te sellest arvate?

Starship on firma, kus on juba üle saja inimese. Siin ei ole küsimus nii väga selles, et kuidas see üks inimene oma tööd võimalikult hästi teeb vaid siin on küsimus tiimi ehitamises. Inimeste koostöö. See, et ühe inimese panus oleks võimalikult suur ja optimaalne ei olegi nii oluline. Starshipis näeme, et kontorist töötamine on selgelt parim viis kuidas tiimi ehitada. Kindlasti on võimalik teha tööd ka distantsilt. Ka mina, kui ma lendan, teen tööd distantsilt, see on võimalik.

Üsna suurel määral on töö suhtlemine ja seda on kõige parem teha näost-näkku. Starshipis on võib-olla mõni üksik diginomaad tööl. Me kindlasti näeme, et inimeste ühes kontoris koos olekul on väga suur väärtus. Meil käib enamus tööst pideva suhtlusega. Meil on piisavalt suur firma, et enamike projektidega on seotud mitu erinevat tiimi. See ei ole see, et tuled tööle ja teed kahe tunniga ühe asja ära.

Rohkem on seda, et tuled tööle, saad ühe tiimijuhiga kokku, et rääkida, mida ta peab järgmise projekti jaoks tegema. Lähete ühiselt kolmanda juurde ning lepite omavahel kokku, et kes mida teeb. Kõike sellist tööd, kus inimesed jooksevad pidevalt arvutite vahet, on kontoris väga palju parem teha.

Kuidas näeb teie jaoks välja töörutiin? Kas teil on nippe ja nõuandeid, kuidas sellest vabaneda?

Ma ei taju rutiini, meil on ettevõtte arengujärk selline, et inimestel silmad kõvasti säravad ja iga päev tööle tulles on tunne, et täna on unikaalne päev, mis ei ole teistega sarnane. Mõningad päevased rütmid on meil kindlasti olemas. Näiteks on meil igal nädalal esmaspäeviti koosolek, mis annab tervele nädalale rütmi. Teiseks see, et meil on firma laiali kahe äärmusliku ajavööndi vahel, California ja Eesti ning ülejäänud ajavööndid on nende vahel.

California ja Eesti vahel on kümme tundi ehk sellist ühist aega, kus inimesed ei maga ja ei ole oma peredega, on paar tundi päevas. Pooltel päevadel neist on mul vähemalt üks kõne ameeriklastega, mis annab päevale oma rütmi.

Kui palju e-kirju päevas saate ja kuidas neis korda peate?

Hiljuti tegin ühe suurepärase ajajuhtimise metoodika. Ma olen enda üle nii uhke, leiutasin uue asja. Kindlasti on kuskil juba kõlava nimega põhimõte väljamõeldud. Mul on alati olnud probleeme e-kirjadele vastamisega. Päevas tuleb umbes sada kirja. Enamikele neist ei pea ma vastama ega tegelema, aga osadega pean. Ma olen väga halb tähelepanu ümberlülitaja. Minu jaoks on ettevõtte tegevjuhi roll selle poolest väga raske, pean oma tähelepanu väga palju ümber lülitama. See ei ole minu jaoks loomulik. Ma olen aastakümneid teinud programmerijana tööd, kus süvened tunniks või tundideks ühte asja ilma, et keegi sind ei sega.

Näiteks Skype’is olin peaarhitekt ja töötasin suurel määral kodust, mis tähendas, et keegi ei saanud minu laua juurde tulla ja midagi küsida. Küsida sai, aga kuskil chatis ja seda vaatasin siis, kui mul oli selleks mahti. Kontoris käisin üle paari päeva. Olla ettevõtte tegevjuht on hoopis teistsugune ja see selgelt ületab minu võimete piiri, kui palju päeva jooksul ümber lülituda ühelt teemalt teisele. See tähendab, et paljude pisikeste asjadega ma ei jõua tegeleda. Kui mul on 50 pisikest asja, siis ma ei kipu nende juurde jõudma.

Tegin suurepärase põhimõtte, et iga päev pärast lõunalt tulekut, kui mul ei ole mingit kellaajalist asja, mida peaksin kohe tegema, siis pärast lõunalt tulekut võtan esimese asjana ette e-kirjad ja töötan nendega seni kuni vastamata kirjade arv on alla 20. Teen seda ühe korra päevas. Kui mul ei ole tuju, siis õhtul ja hommikul ei vaata üldse e-kirju. Enamustel päevadel vaatan.

Iga päev on mul sisuliselt kohustus pärast lõunapausi töötada meilboks läbi. See toimib minu puhul suurepäraselt. Oluline on see, et kirjade arv ei ole null vaid 20. Ma võin jätta mingeid kirju ootama, mõni neist ei ole väga oluline. Olen seda vast kuu aega kasutanud ja olen juba teine inimene. Enne oli stress, et inboxis on 70 või 100 kirja ja sul kaob ülevaade ära ja neid tuleb koguaeg juurde.

Nimetage üks tehnikavidin, mille mõttekusest te aru ei saa ja mida ebavajalikuks peate.

Neid on väga palju. Ma ei ole eriline early adopter. Esimese mobiiltelefoni ostsin kuskil 1999 ja 2003 aasta vahel. Kõigil mu tuttavatel oli mobiiltelefon siis juba olemas. Nutitelefoni maailma läksin ka hiljem üle kui enamik teisi. Võib-olla sellepärast, et ma olen programmeerija ja tahan arvutit enda käe järgi kujundada, et kõik asjad käiksid minu käe järgi, siis võib-olla tänu sellele on miskipärast nii, et väga paljud digitaalsed tooted, mis tehakse, vaatan nende peale ja ütlen, et need ei ole tehtud minu jaoks. Kindlasti on hulk asju, millel on miljoneid või miljardeid kasutajaid ning mina vaatan ja ütlen, et see ei ole tehtud minu jaoks. See on minu jaoks natuke arusaamatu, et milleks see vajadus on. Kõigest ei peagi aru saama, inimesed ongi erinevad.

Millised äpid on teie telefonis kõige olulisemad?

Meilindus, Skype, Fleep, Wire, Taxify, Pargi.ee, Instagram, Facebook.

Mida eelistate: Facebook, Instagram, Twitter või hoopis oma blogi, miks?

Twitter on tähelepanu ümberlülitamise mõttes täiesti võimatu. Tuhat väikest tviiti päevas, see ei ole see viis kuidas ma loomulikult tegutsen. Instagram mulle meeldib, see on visuaalne informatsioon. Aeg-ajalt teen ise ka hobi korras pilti. Ilusaid pilte kümme minutit vaadata on meeldiv.

Loen Facebookis rohkem kui postitan. Kui kirjutan midagi, siis eelistan Facebooki, piltide osas Instagrami. Oma blogi mitte, kirjutamine on mulle piin. Mul ei ole seda aega kuskilt võtta, et pikalt kirjutada.

Kuidas kasutada sotsiaalmeediat nii, et temast oleks kasu ja et ta ei oleks ajaraisk?

Minu jaoks on kõige kallim vara aeg. Mul ei ole kuskilt võtta aega, et tundide viisi sotsiaalmeedias olla. Kasutan seda, et olla uudistega ning maailmas toimuvaga kursis. Meelelahutuseks ei ole mul väga palju aega, kui mul on selleks aega, siis lähen metsa kõndima. Kui on aega 15 sekundit ja olen liftis siis avan Facebooki. Sotsiaalmeedia on midagi sellist nagu arvutimängud.

Ma ei ole aastakümneid mänginud. See on sihuke asi, et sellele võib hästi palju aega kuluda aga ma olen elus sellises faasis, et tunnen, et saan nii palju kasulikke asju teha. Kuigi ma võiksin võtta nädalavahetuse ja ei tee midagi muud, kui istun sotsiaalmeedias või mängin arvutimänge, siis pärast seda oleks mul tunne, et see aeg on kuskile läinud. Ma küll tegelesin meelelahutusega ning nautisin seda aga tõenäoliselt ise ei saanud ma sellest paremaks inimeseks. Isegi võib-olla targemaks inimeseks mitte. Parem olen metsas, vaatan filmi või kuulan muusikat.

Enne Skype’i aega arendasite arvutimänge, milliseid mänge viimati mängimist?

Bluemooni ajal oli mäng “Rockets”, mille me tegime ja seda olen väga palju mänginud, aga see oli 20 aastat tagasi. Mängude vastu on mul huvi olemas, aga ei ole rohkem ise väga mänginud. Mul on huvisid palju.

Kuidas vabal ajal tehnoloogiast lahti saada ja hästi puhata? Või kas puhkate koos tehnoloogiaga? Kuidas?

Puhkuse ajal on Instagram lahti ja postitan pilte. Kui nädalate viisi tööga ei tegele, siis olen reisil. Täielikku tehnoloogiast hoidumist ma ei fänna. Ma pigem pean normaalseks seda, et ka puhkuse ajal, kui ma internetiühendusega kohas olen, võtan kord päevas Instagrami ette ja postitan pildi ning vaatan mida teised on teinud. Aga seda kord või kaks päevas, mitte söögi alla ja peale koguaeg.

Kas tunnete vahel, et olete nutisõltuv? Mida siis teete?

Ka kord päevas kasutamine on sõltuvus. Eks ta ole kasulik asi. Sõltuvus ei ole kasulik aga need nutiasjad pakuvad midagi kasulikku ja sellepärast oleme neist nii-öelda sõltuvuses. On karmimad sõltuvused, kus kasulikkus on juba ammu minetatud ja sa teed seda sellepärast, et oled seda harjunud tegema. Ma päris sellisel tasemel ei ole. Vajadust nutiseadmetest hoidumiseks või nende kasutamiseks ei ole. Meelelahutuseks käin teinekord mägedes matkamas kohtades, kus akut ei jätku selle jaoks ning teiseks ei ole seal ka internetiühendust ja suurepäraselt saan hakkama, et ei ole kuskil millegagi ühenduses.

Mis on parim nõuanne, mille olete saanud?

Mul ei ole mingit sellist asja, et oleks üks kõige parem nõuanne. Jään vastuse võlgu. Võib-olla ma olen nii põikpäine inimene, et ei võta nõuandeid vastu. Ma võin küll nende järgi käituda kuna hiljem läbi enda vigade näen, et nii on mõistlik.

Mis on suurim õppetund, mida sooviksite ka teistega jagada?

Ma ütleks, et mida on elu korduvalt õpetanud. Kohati tuleb teha raskeid asju. Kuigi kõik üritame elus võimalikult lihtsalt läbi saada, siis muutud üsna väärtusetuks inimeseks ka teistele, kui kohati ei tee raskeid asju. Kohati peab südame rindu võtma ja tegema raskeid asju.

Kellele esitaksite needsamad küsimused? Miks?

Jaan Tallinn, ta kindlasti räägib huvitavalt.