Kender armastab arvutimänge. Enamgi, ta peab seda oma elu ja töö osaks. Seepärast jagas ta Geeniuse lugejatega muuhulgas ka ridamisi mängusoovitusi.

Kes: Kaur Kender, ZA/UMi kirjanik ja produtsent. Tegev “No Truce With The Furies” juures ja muude ZA/UMi asjade juures ka.

Nimeta üks sõna, mis kõige paremini kirjeldab, kuidas sa töötad: Tohutult

Arvuti: Tööjaam: Intel Core i7 7700K 4,5 Ghz, MSI GTX 1080, 32 RAM. Teine: Asus ROG 27 165 Hz mänguariarvuti, noh, et 1440 ultra ja 165 fps oleks mängud. Lisaks kodus Macbook Pro 15, reisil iPad Pro.

Telefon: iPhone SE, kuidagi jäi nii. Samsungi tahaks proovida, aga raha ei ole. Ja neil see telefon, mida ma tahaks, läks ju põlema, nii et ei karju praegu.

Millal avastasid huvi kirjanikuameti vastu ja kuidas selleni jõudsid?

Umbes 18-aastaselt lugesin ma Dashiell Hammetti raamatu “Klaasist Võti” (Mirabilia) ja sain aru, et kui see on kirjandus, siis mina olen kirjanik ja tahan kirjutada. See raamat tegi minust kirjaniku. Paraku ilmus selle romaaniga samade kaante vahel ka Hammetti “Kõhn mees”. See raamat tegi minust alkohooliku. Kirjeldan protsessi oma esimeses raamatus “Iseseisvuspäev”.

Kirjutama hakkasin vist 26-aastaselt. Kirjutasin 21 päevaga oma esimese romaani “Iseseisvuspäev” ja edasine on ajalugu. Olin kohe valmis kirjanik. Alkoholismiga tippu jõudmiseks kulus mõnevõrra rohkem aega ja vaeva.

Kuidas erineb kirjanikutöö sinu teistest ettevõtmistest?

Kirjanikutöös olen ma kuidagi kobam, kui kõigis muudes tegevustes. Selle parimaks tõestuseks on see, et just kirjanikutöö pärast ohustab mind nüüd vanglakaristus, kuni kolm aastat.

Inimestel on erinev ning tihti kallutatud ettekujutus kirjaniku tööst. Kuidas su tööpäev välja näeb?

Tööd tehes on mu päev samasugune nagu igal proletaarlasel. Teen ülesanded ära, ilmutan entusiasmi, kasutan loovust, saan kiita. Kui veab, siis väikse tasugi. Aga kirjutades romaani, see on põrgu. Nagu prooviks Vabaduseristi endale sisse istuda ja naeratada. Pole eriti ilus protsess.

Kas on võimalik ning kuidas jagad töö ja puhkeaega?

Enamuse ajast olen arvutis. Pean mängima meeletult videomänge, et saada üldse millestki aru. Nii et see on ränk töö. Puhkan siis, kui Koplist bussiga tööle sõidan ja klappidest Hammetti või Chandleri romaane audioraamatutena kuulan. Või kui jalutan.

Mind tunneb kõige paremini ära Beats by Dre klappide ja selle ülituusa Razer seljakoti järgi, mille lapsed mulle valisid. See kott ütleb sama kõva häälega “Hard Core PC Gamer”, nagu kunagi Ferrari ütles “asshole”.

Millised on su lemmikmängud?

Alustasin mängimist kunagi siis, kui tulid “Wolfenstein 3D” ja “Indiana Jones: Fate of Atlantis“. “Indiana Jones” on siiani üks lemmikutest. Siis kohe tuli aasta, kus mängisin kuid geniaalset “Frontier: Elite II“. See on ilmselt kõige kõvem mäng, mida flopile kunagi on pandud.

Viimase aja jõhker lemmik on “Kentucky Route Zero“. Julge, poeetiline, poliitiline, meeletult haarav atmosfääriline point and click adventure. See alkoholi kriitika kapitalistlikus süsteemis on väga uus, värske ja ideoloogiliselt täpne. Väga ootan mängu viimast peatükki, väga! See mäng, nagu ei miski muu, näitab ära, et Eesti Vabariigil ei ole ei riigi ega ühiskonnana midagi asja 21. sajandisse.

Meie riigi olemasolu idee, ühiskondlikud teemad, poliitilised debatid, suurem osa meie meediast, on pärit 19. sajandist ja sinna, minevikku ka me kuulume ja teed tagasi murrame. Me oleme põhjamaade Afganistan. Lootusetu. Tulevikuta. Aga meie inimesed on toredad. Neist kõik, peale rahvuslaste ja konservatiivide ja hullunud liberaalide on väärt vaba ja mõnusat tulevikku. Kuidas seda teha, paneb see mäng mõtlema.

“Dishonored 2” meeldis väga mängitavuse ja visuaalide poolest – kuigi see tšikk, keda mängisin oli tipu-retard, kes kogu mängu pomises nii debiilseid lauseid, et oleks tahtnud endale pistoda kõrri taguda. Vaata, ta on muidugi jälle kuningatütar, ja nii umbele loll, et sonib: kuidas on küll nii läinud, et nii paljudel on nii vähe. Aga vaatamata sellele on tegu meeletult ilusa, hea ja lummava mänguga.

“Overwatch” ja “Counter-Strike: Global Offensive” meeldivad shooteritest. Esimene on 12-aastase, teine 9-aastase poja lemmik, nendega koos on tore madistada. Laupäeval isaga tappa võib kõike, trampida tšorte, kui paistmas on päike.

“XCOM2” alustasin, tundub meeletult haarav tactical combat, ülišefilt tehtud, sellise potentsiaaliga, mis haarab nädalateks. Kahjuks pole praegu aega sellesse sukelduda, hoian seda mõneks puhkuseperioodiks.

“Virginia” oli väga huvitav eksperiment visual storytellingu osas. “Papers, Please” mesmeriseeris täielikult atmosfääri ja rutiiniga. “Pathologic” on retsilt painav ja õudne, tohutu jutustamisjõuga mäng. Sel nädalavahetusel alustan “Inside’iga“, mis tundub väga huvitav.

Ja siis on mul muidugi haruldane luksus mängida “No Truce With The Furies” varajasi builde. See mäng on taevane kingitus Robert Kurvitza fännidele. Tegevus toimub 20 aastat enne romaani “Püha ja õudne lõhn” sündmusi. Koht on Revachol. Žanr on fantastiline realism. Ja see mingi mage mäng ei tule.

Mänguteema kokkuvõtteks: Steamis, mis on märgatav osa PC-mängude turust, avaldati 2016. aastal 5245 uut mängu. Ja neid müüdi 3,5 miljardi dollari eest. Kokku. Eestis ilmus aastal 2016. umbes 5000 erineva ISBN-numbriga teost. Mida müüdi umbes 20 miljoni euro eest.

Kummale turule sina kirjutada tahad? Lisaks pea meeles, et mitte ühegi inglise keeles kirjutava autori vastu ei ole viimase 50 aasta jooksul loomingu pärast kriminaalasja algatatud.

Ehk siis, loobu eesti keelest, kirjuta videomänge, kirjuta videomängudest. See turg kasvab aastas 6-8 protsenti, samal ajal kui eestlasi jääb iga aastaga vähemaks, keegi ei taha elada 19. sajandi põhjamaade Afganistanis. Ei ole raske valik, ega ju.

Ütlesid, et kasutad peamiselt Apple’i tooteid. Miks?

Mac on endiselt ikkagi ainus monoliitselt terviklik süsteem. Soovitan kõigile, kellel on vaja midagi kindlalt ära teha. PC jaoks peab olema ikka veidi teadmisi. Neid, mis mul on tänu sellele, et vend on õpetanud.

Näiteks pühapäeval installisin NZXT Kraken 52 vesijahutust. Katkusin õhkjahutuse ise välja, panin vesijahutuse külge ja siis hakkasin BIOSist värki üles klokkima. Viis tundi ja 600 restarti hiljem sain arvuti jälle tööle, enamvähem. Ega ei ole stabiilne üle 4,8 GHz ja mälu, kui panna XMP, siis on ka näiteks “Fallout 4” crashib iga 15 minuti tagant. Seda kõike siis 4-5% fps rate suuremaks saamise nimel.

Milline on sinu töökoht? Mida sealt leida võib?

Kohvi. Nicorette’i. Kohvi.

Kas kasutad mingisuguseid äppe, tarkvara või muid tehnoloogilisi vidinaid?

Audible raamatute jaoks, Kindle, iBooks, iTunes. Aga PC on mängude jaoks. Articy Draft kirjutamise. Ülimalt vähe, aga veidi käivitan Unityt.

Kas kirjutamise ajal kuulad ka muusikat?

Olen haigelt monomaaniline. Iga suurema kirjatöö taustaks kuulan ainult ühte pala, mis siis selle kirjutamise lõpuks täiesti ära on kulunud. Oma viimase romaani “Comeback” kirjutamise ajal kuulasin 28 päeva järjest Alchemisti “Lose Your Life” näiteks.

Oled aktiivne Twitteris. Miks kasutad just seda kanalit?

Twitter on legacy harjumus. Kunagi oli Twitter toores, kiire, lõbus. Siis kui Paul Oja ja DJ Questiga seal nalja sai. Aga nüüd on seal Hardo Pajula, Meelis Atonen, Taavi Rõivas, Indrek Neivelt. Gentrifikatsioon on geto hävitanud. Pidevalt panen unfollow inimestele.

Aga juurde on tulnud Twitterile funktsioon, mida varem ei olnud. Teiste mänguarendajatega on mõnus seal plõksida. Ja muidugi Talebi kaklustele kaasa elada.

Lisaks on Twitter minu suur ja ainus lootus kapo aastaraamatusse sattuda. Kapo töö oluline osa on jälgida, kuidas maailm Stalinisse suhtub. Ma sain seda eelmisest aastaraamatust teada. Siis otsustasin, et proovin iga päev Stalinist tviitida. Stalin a day keeps the nazis away! Yana Toom oli kapo aastaraamatus. Yana on nii cool. Ma tahaks ka!

Kui töö kõrvale jätta, siis milliste digiasjadeta sa hakkama ei saaks?

Ah, ikka saaks, kõigeta saaks hakkama. Pea ju töötab ikka, kuniks.

Kas tunned vahest, et oled nutisõltuv? Mida siis teed?

Kustutan Twitteri ja Instagrami telost ja tellin Amazonist kümme paberraamatut ja loen end oimetuks.

Viimasel ajal on sul lisaks kirjutamisele ja lugejatega kohtumistele asja ka näiteks kohtusse. Kuidas oma päevakava meeles pead?

Google’iga. Aga kohtuga on lihtne, loen lehest, millal tuleb minna.

Mis võiks olla parim nipp, et leida olulistele asjadele rohkem aega?

Kustuta Twitteri ja Instagrami paroolid ja äpid, tuleb rohkem aega. Kui oled see inimene, kes on feissis, siis ära kustuta, sul pole rohkem aega vaja. Ole rohkem feissis, kõigil on parem.

Kuidas sa töö ja igapäevamured unustad ning ennast energiast täis laed?

Lugemine, mängimine, muusika, kunst, lapsed. Kuidagi nii, need kõik koos.

Mis rolli mängib sinu elus uni?

Uni on elamise kõrval parim asi, mis inimesel on. Tahaks teda veel rohkem. Kui und ei ole, on põrgu eestuba. RAM läheb täis, muffigi ei saa aru, peksad end puruks.

Mis raamatud sa praegu loed ja miks?

Olen proovinud lugeda Stalini teoseid, stalinism tundub kuidagi praegu oluline. Lisaks saabus just täna Peterburist 13 köidet Majakovski kogutud teoseid. Majaksovskit olen väga palju lugenud viimastel aastatel. Loen veel ilmselt.

Milles sa oled teistest parem? Miks?

Mul on titaanne energia. Sest ma töötan tuumakütusel. Minu revolutsionäärinimi ehk nom de guerre ongi Titanin.

Mis on parim nõuanne, mille oled saanud? Kellelt?

Ära süvene, hakkad vigu tegema. Sõbralt, kellele mõned asjad saja miljoni kõrguselt paremini kätte paistavad.

Mis on suurim õppetund, mida soovid ka teistega jagada?

Ärge kirjutage asju eesti keeles. Eesti on politseiriik ja eesti keel on politsei keel. Te ei saa seda riski võtta, et nad ühel hetkel tulevad teile järele. Tehke asju inglise keeles, ükskõik mis asja te kirjutate, kui te olete selles head, siis on maailm huvilisi täis.

Ja inglise keelt ei ole vaja karta, inglise keeles ei ole Mart Nutti, Urmas mis-ta-nimi-oligi-reformi-keeleinspektsiooni-mees-Sutropit, Lea Pähklit, ega muid hulle, kes saavad teile kallale tulla sisu, vormi, või ideede pärast. Inglise keel on vabaduse keel. Unustage eesti keel.

Mida sa tahaksid enda juures muuta?

Tahtmistega tuleb ettevaatlik olla. Näed, kunagi tahtsin surematust, nüüd olen nagu Salman Rushdie Ajatolla-Pähkli fatwa vastu võitlemas. Pole hirmu ka, et poleks surematu kirjanik.

Kellele esitaksid needsamad küsimused?

Tõnu Runnelile. Ta on rohkem kunstnik, kui ta ehk ise teab.

Loe siit ka teisi rubriigi “Nii ma töötan” artikleid.