Viimaste «Assassin’s Creedi» mängude suurimaks müügiargumendiks ja suurimaks laituseks on olnud nende suurus. Hiigelsuured mängualad ning lõputu kogus relvi ja erioskusi on kutsunud mängijaid lugematuteks tundideks avastama, samas sundinud paljusid finišisse jõudes nördimusega tõdema, et kunagisest väiksest ja särtsakast mängust on saanud grind’imist nõudvad lõputud RPG-d. Uus «Assassin’s Creed Mirage» lubab selle vea parandada ja juurte juurde naasta.

Ja parandabki. Kui tahad mängu, mis tundub nagu mõni seeria esimestest, leiad siit selle, mida otsid. «Mirage» on üles ehitatud katustel turnimisele, põõsas hiilimisele ning vaikselt ja salamahti vaenlaste kõrvaldamisele. Viskenoad aitavad vaenlase märkamatult kahjutuks teha ning suitsupommi lõhkemise varjus on võimalik vastased paari kiire noahoobiga märkamatult kõrvaldada ja peitu tagasi pugeda.

Aga see ei ole päris see. Midagi on puudu, midagi on justkui viltu ja miski on natuke kummaline. Kummalisuse põhjuseid ei pea aga kaugelt otsima – see on mäng, mis ei pidanudki kunagi omaette mäng olema. «Mirage» sai arendusmajas alguse «Valhalla» lisana: see pidi meile andma sissevaate müstilise Basimi ellu ja heitma valgust tema varasemale tegevusele, mis ta lõpuks Inglismaale viis.