On tekkinud terved majandussektorid, mis on juba harjunud lõputu rahatrükiga. Et kasum polegi oluline ning peamine on (rumalat) raha kaasata. Ei, ma ei mõtle vaid idufirmasid. Raha pidev tõstmine muutus reegliks ka vanakooli ettevõtetes nagu näiteks Baltika.

Kõik tahavad midagi

Nagu ka ennustati, on uus kriis kõnealuseid arenguid vaid võimendanud. Kui sirvida praegu ministeeriumide dokumendiregistreid, siis näib, et toetust tahavad kõik. Isegi need, kes seda ei vaja.

Seejuures on soovid vastuolulised – ühed nõuavad kohustuslikus korras kõikide äride sulgemist, et tagada võrdne kohtlemine ja teised eriluba, et töötajaid naaberriigist üle piiri lastaks, muidu lööb konkurent tellimuse üle.

Samas pole ettevõtjaid ilmselt ka kunagi varem nii palju kuulatud kui praegu. Siin on aga peidus korraga kaks ohtu. 

Esiteks, võib valitsus libastuda tervikpildi asemel üksikjuhtumi lahendamisele. Juba ongi näha, et toetust jagatakse kõvera sihikuga. Nii alandatakse kütuseaktsiise ajal, kui naftahind langeb paarikümne aasta madalaimale tasemele. Ning põllumajandustoetust ajal, kui põllult saadakse rekordsaake ning tarbimine on laes.

Teiseks, oleme praeguseks jõudnud punkti, kus isegi väga lugupeetud ja arukad ettevõtjad veedavad tunde twitteris või facebookis, kus arutavad, mida riik ja valitsus peaks tegema, et nende tegevusi toetada. Ei, asi pole selles, et kõik on kodutööl ning neil pole midagi paremat teha. Nad mõtlevadki nii.

Ettevõtlik ettevõtja, kes tahab majanduse lukust avamist, et ise hakkama saada, on vajunud justkui unustusehõlma. Muidugi on alles ka neid, kes endiselt unistavad vabadusest, aga nad lämmatatakse ruttu. Riigiabiga.

Kaotavad väikesed

Muuseas, hoolsas appi tõttamise hoos jõudis valitsus kaaluda isegi pankrottide keelustamist, kuigi loogiline ja mõistlik oleks surmaohtlikkust terviserikkest kohene teatamine, mitte selle ravi edasi lükkamine. Sama loogika alusel keelaks valitsus ka ajutiselt suremise. See on lihtsalt võimatu.

Selge, et suuremad riiklikud meetmed soosivad väljavalituid. Selle kohta on läinud käibesse laenmõiste inglise keelest – äpardumiseks liiga suur (too big to fail). Kui veel hiljuti oli see mõiste kasutusel eelkõige suurte pankade, kui rahavoolu tagajate kohta, siis praeguseks puudutab see sisuliselt kõiki valdkondi. 

Eestis tähendab see näiteks Eesti Energiat, Tallinki või teist suurt gruppi. Võimalik, et see ongi teatud olukordades mõistlik lahendus, aga sama kindel on seegi, et nende väiksemad konkurendid võivad sarnasest abist vaid und näha.

See on ka ainus, mis on jäänud endiselt samaks. Väike, olgu ta inimene või ettevõte, jääb kaotajaks.