Valitsus on aga juba aastaid jätnud uuendamata seadmete loetelu, mille pealt raha võetakse; sisuliselt saabki praegu ametlikult kassetitasu võtta kasettide ja VHS-ide ning muu sarnase pealt. Autorid pole muidugi sellega nõus olnud, sest reaalsuses kasutatakse salvestamiseks hoopis muid seadmeid. Kohtus on see ka võidu toonud.

Nüüd vastu võetud värske seadus paneb selgelt kirja väikese loetelu seadmetest, mille lisamine loetellu on edaspidi valitsusele kohustuslik.

Kui palju edaspidi elektroonika eest juurde maksta tuleb?

Salvestusseadmetest on nendeks süle-, tahvel- või lauaarvuti ja nutitelefon ning salvestuskandjatest väline kõvaketas, USB-mälupulk ning mälukaart.

Seda, kui palju tasu täpselt võetakse, otsustas riigikogu lõpuks seadusesse mitte kirja panna, ehkki alguses justiitsministeeriumist välja läinud kavandis olid need olemas. Küll aga pandi paika piirid.

Salvestusseadmetelt ehk näiteks nutitelefonidelt kogutava tasu määr oleks 3 kuni 8 eurot ning salvestuskandjatelt ehk mälupulkadelt või kõvaketastelt võetav raha 3 senti kuni 4 eurot.

Selle, kui palju milleltki täpselt raha võetakse, otsustab niisiis valitsus tulevikus. Eelnõu esimese versiooni, mis lõpuks seaduseks ei saanud, järgi oleks välistelt kõvaketastelt võetud 3 eurot, teleritelt 2 eurot ning mälupulkadelt näiteks 50 senti.

Esialgse plaani järgi oleksid autorid saanud igal aastal müüdud kauba pealt umbes miljon eurot. Veidi kõrgemate tasude puhul oleks summa aga umbes 4 miljonit.

Milliseks iganes see summa ka ei kujuneks, tuleb see lõpuks kinni maksta ilmselt tarbijal. Samas on selge, et eriti kallimate kaupade lõpphinnas saab tasul olema üsna marginaalne roll; kui näiteks sülearvuti eest tuleks maksta kõige suuremat võimaliku tasu ehk 8 eurot rohkem, siis kui palju see ostuotsust mõjutaks?

Riigikogus vastu võetud seadus hakkab kehtima järgmise aasta aprillist. Ilmselt saab kevadeks ka selgemaks, kui palju täpselt elektroonika kallimaks läheb.