ESTCube-2 esimestel ülelendudel Eestist ei õnnestunud meeskonnal aga oma satelliidiga ühendust saada. Seesugune olukord ei ole samuti erakordne ning oli võimalik, et pärast pikka ooteperioodi satelliidi akude viimase laadimise ja raketistardi vahel pidi ESTCube-2 kosmosesse jõudes akusid laadima, et seejärel end taaskäivitada. Mitme päeva möödudes muutusid nii see stsenaarium kui ka teised meeskonna välja pakutud hüpoteesid side puudumisele järjest ebatõenäolisemaks.

Mõne päeva möödudes raketistardist uuendas NORAD (Põhja-Ameerika õhu- ja kosmosekaitse väejuhatus) oma avalikku kosmoseobjektide registrit ning nende värskeimate radariandmete kohaselt tuvastati stardi järgselt orbiidil vaid 10 uut kosmoseobjekti Vega pardal olnud 12-st, mis andis ESTCube’i meeskonna kahtlustele osalise kinnituse, et midagi oli kahe satelliidiga valesti.

ESTCube’i tiimil on, eelnevaid infokilde arvesse võttes, tugev põhjus arvata, et ESTCube-2 oli üks neist kahest satelliidist, mis ei eraldunud Vega raketist.

„Kuigi ESTCube-2 tiim oleks mõistetavalt üsna nördinud mõtte üle satelliit kaotada, siis vähemalt annaks see tiimile esmase südamerahu ning teadmise, miks pole siiani suudetud satelliidiga ühendust saada,“ ütles ESTCube-2 juhtiv süsteemiinsener Kristo Allaje, kes on töötanud satelliidi arendamisega kuus aastat.

Projektijuhi Hans Terase sõnul suhtleb meeskond jätkuvalt tihedalt Arianespace’i tiimiga, et saada olukorras täpsem ülevaade ning nad ootavad infot edasise juurdluse kohta. Sellegipoolest tuleb Terase sõnul olla kannatlik, kuna raketi eri süsteemide eest ei vastuta Arianespace ainuisikuliselt, vaid sinna on kaasatud ka palju muid ettevõtteid Euroopa eri otstest.

Nende kõigiga kooskõlastamine võib võtta aega mitmeid kuid. “Loomulikult oleme samal ajal ühenduses ka Eesti ja Euroopa kosmosevaldkonna esindajatega, et leida projektile antud olukorras parim tee edasi,” lisas ta.

Kuna kogu tiimini jõudnud info on võrdlemisi värske ning palju detaile ametliku kinnituseta, siis on Terase sõnul veel vara öelda, mis täpsemalt ESTCube-2 missioonist edasi saab. Meeskonnas arutatakse erinevaid võimalusi seinast seina, kuid lõpuks tuleb Terase sõnul ära oodata ametlikud teadaanded ning info.

“Kindlasti ei ole ebaõnnestunud aga ESTCube-2 suur eesmärk – pakkuda kosmosetehnoloogia alast haridust ja praktilist kogemust rohkem kui pooletuhandele noorele insenerile ja teadlasele,” lisas ta viimaks.

ESTCube-2 on Eesti teadusmahukaim satelliit

Missiooni kõige ambitsioonikam eesmärk on leida lahendus kosmoseprügi vähendamiseks. Selleks on satelliidi pardal uudne plasmapidur, mille ülesanne oli eemaldada satelliit pärast missiooni lõppu turvaliselt Maa orbiidilt. Plasmapiduri tehnoloogia esmakatsetust üritas 2013. aastal ka juba ESTCube-1, kuid toona ebaõnnestus katse traati välja keriva mootori rikke tõttu.

ESTCube-2 pardal olid veel maapinnal oleva taimestiku kohta teadusinfot koguvad maavaatluskaamerad Tartu Ülikooli Tartu observatooriumilt ning korrosioonivastaste materjalide eksperiment Captain Corrosion OÜ-lt. Lisaks plaaniti katsetada Maa peal küberturbeettevõte CybExer Technologies OÜ küberturbe harjutusväljakut, mille abil arendada vastupanumeetmeid kosmosetaristut ohustavavatele küberrünnakutele. 

Väliselt on tegu kolmeühikulise kuupsatelliidiga ehk mõõtmetelt 10 x 10 x 30 cm. See kingakarbi suurune satelliit kaalub 4,5 kilogrammi. 

Eestist kosmoseriigi teinud ESTCube-1 stardist on möödunud 10 aastat ja samal ajal tekkis ka juba mõte uuest ja võimekamast satelliidist. Arendamisel tegid kaasa umbes 600 üliõpilast, kellest enamik olid Tartu Ülikoolist paljudelt erinevatelt erialadelt ning õppetasemetelt.

ESTCube-2 loodi Tartu Ülikooli Tartu observatooriumis ja projekti juhiti koostöös Tudengisatelliidi Sihtasutusega. Missioon valmis koostöös erinevate Soome, Rootsi ja Saksamaa partneritega ning ESTCube-2 starti toetas Euroopa Komisjon programmi Horisont 2020 raames.