Arendaja värbamine võttis keskmiselt 2–6 kuud ja palgasoovid aina suurenesid. Pärast koroonaviiruse puhangut tekkis aga värbamissooviga ettevõtetel lootus, et nüüd saab lõpuks normaalsetel tingimustel arendajaid värvata. Ehk isegi väiksema kuluga.

Ühe kaotus on teise võit

Värbajate turu normaliseerumiseks olid olemas head teoreetilised eeldused. Selgelt oli näha, et paljud ettevõtted peatasid investeeringute tegemise uutesse IT-projektidesse ja ka värbamisele tõmmati kriips peale. Selle löögiga said pihta IT-ettevõtted, kes nõudluse vähenemise tõttu on tõenäoliselt sunnitud oma meeskondi vähendama.

Võis ka arvata, et idufirmad, kes ei suutnud enne kriisi raha tõsta, ei saa oma meeskondi pikalt hoida ja ka sealt vabaneb turule nii mõnigi pärl.

Reaalsus veel eeldusi ei toeta

Olles rääkinud sel nädala mitme värbajaga Eesti tippettevõtetest, ei tundu, et taoline stsenaarium oleks veel reaalsuseks saanud.

Värbamislootusega ettevõtteid ühelt poolt on, aga töökuulutustele ei laeku märkimisväärselt rohkem pakkumisi, pärlitest rääkimata.

Mõningat liikumist on täheldada junior ja medium arendajate osas aga see oli ka selline enne kriisi. Tundub, et inimesed ei ole väga varmad ebakindlatel aegadel töökohta vahetama.

Võib-olla on liikumiseks veel liiga vähe aega möödas ja suuremad muutused pole jõudnud rakenduda?

Pärleid hoitakse ka kriisi ajal

Hea arendaja on kulla väärtusega. Seda teavad kõik. Kas võib siis eeldada, et kriisi ajal lastakse nad ettevõttest minema? Kindlasti mitte.

Isegi kui tellimused vähenevad, siis parimaid arendajaid ära ei lasta. Ka meie hoiame oma tiimides eelkõige neid, kellega oleme aastaid koos töötanud ja kellele saame toetuda ka ettevõtte kriisist välja toomisel. Ka teisi arendajaid üritame hoida, investeerides varasemat marginaali ettevõtte enda projektidesse või vähendades veidi palka.

Kui muud ei jää üle, peavad esimesena minema need, kes loovad vähem lisaväärtust, ei sobi meeskonnaga kokku või kes on buumi ajal üle mõistuse suure palgaga tööle võetud.

Seega tundub üpris ebatõenäoline, et tööjõuturul suurel hulgal tipparendajaid liikuma hakkab. Eks järgmised kuud näitavad, kas ma eksin või mitte.

Idufirmad vajavad paindlikkust

Mis saab siis, kui kriis kestab kauem, kui arvame? Veel pool aastat? Aasta? Rohkem?

Suurest värbamisest võib saada suur koondamiskulu ja kaob nii idufirmadele kui ka küpsetele ettevõtetele vajalik paindlikkus, kui kulusid kokku tõmmatakse.

Üks alahinnatud alternatiiv

Kõige paindlikum viis, kuidas hoida kulude juhtimisel ja arendusmeeskonna skaleerimisel paindlikkust, on kasutada 30–-50% ulatuses arendust teenuse vormis ehk renditud arendajaid Eestist või lähiriikidest (Poola, Ukraina, Rumeenia jne).

Oluline on teada, et Poola, Ukraina, Rumeenia turgudelt teenuse ostmine on tunduvalt odavam kui Eestist ja hetkel isegi odavam kui kohalik palkamine.
Teiseks on arendajate saadavus lähiriikide turgudel mitu korda parem ja meeskonna ülesehitamine võtab palju vähem aega. Kolmandaks saab kogu meeskonna ilma eriliste kuludeta ruttu kokku tõmmata, kui tekib kiire vajadus kulusid kokku hoida.

Idufirmad teavad, et uue rahastusringi kokkusaamine võib venida ja kui kulusid kokku ei tõmmata, siis võib head ettevõtet oodata äkksurm või asutajaid omanikeringist väljaheitmine. Olemasolevate arendajate koondamine vähendaks lojaalsust ka teiste töötajate seas ja saadaks tööturule väga huvitava sõnumi, mis teeks edasise värbamise veelgi raskemaks.

Väliste arendajate kasutamine omandab aga eriliselt tähtsa mõõte just kriisi ajal. Hinnavõit on vana uudis, aga paindlikkus, mida see töövorm võimaldab, on praegu kulla hinnaga.

Netcorp on 10 aastat tegelenud Eesti ja Põhjamaade ettevõtetele arendustööjõudu leidmisega Poolast ja Ukrainast. Algselt ilmus artiklina “Kas arendajate värbamine on läinud kergemaks?”