Iseenesest on see ju tore, et meil on võimalik end ühiskonnas toimuvaga nõnda kiirelt ja lihtsalt kurssi viia. Kuid miks kasutame seda võimalust näiteks kommentaariumites alatasa viha tekitamiseks ja teiste laimamiseks? Kommentaariumid oleks justkui tänapäeva lahinguväljad, täis kurjust ning õelust. Seega on internetikommentaariumid kui üks lahinguväli infosõjas, kus vaenlase murdmiseks ei kasutata füüsilist jõudu, vaid laskemoon on ässitav ning emotsionaalne sõnade ja kommentaaride pildumine inimeste seas meeleheite ja erimeelsuste tekitamiseks.
Kommentaarid täis emotsiooni, kuid mitte sisu
Kommentaariumites justkui vähenebki mõistliku ja edasiviiva arutelu osakaal ning selle asemel valitseb aina suurem kaos ning vähe leidub sõnavõtte, mille ümber saaks kujunema hakata argumenteeriv vestlus, mille eesmärgiks võiks olla lahenduste või kompromisside leidmine. Vastupidi, seal levib hoopis ründavate ning sisutühjade vaenulike fraaside pildumine. Artikkel räägib smuutide tegemisest? Kindlasti leiab kommentaaridest midagi stiilis: “Kuradi veganid raisk, topivad oma läilat solki mulle nina alla kogu aeg!”. Või kui lugu avab riigikaitse uuest hanke läbiviimisest? Kommentaaridest vaatab kindlasti vastu: “Jälle laristatakse raha mingite vanade masinate ostmiseks, millest niikuinii tolku pole!”.
Näiteks tekitas hiljuti palju kõneainet nakkushaiguste ennetamise ja tõrjumise ehk NETS-i seaduseelnõu. Ka nüüd, kus koalitsioon ja opositsioon on seaduseelnõu osas üksmeelele jõudnud, leidus nii Delfi kui ka Postimehe uudise kommentaarides kahe peale kokku koguni üle paarisaja sõnavõtu. Arutelust ja sisukatest seisukohtadest oli asi aga kaugel ning silma jäi just armeede kaupa ründavaid ja vaenulikke kommentaare, mis end järjekordsele lahinguväljale valmis olid seadnud. “Meeleavaldajad tagasi ravile, linnaluba sai läbi?” ning “Tõmmake siis kardinad ka omale ette, kui viirust nii jubedalt kardate!” stiilis sõnavõtud andsid aimu, et selle teema kommentaarides juba armu ei anta.
Jämedalt öeldes saabki kommentaariumide sisu pooleks lüüa, kus ühele poole jäävad teemakohased ning sisukad ning teisele poole seosetud ja ründavad sõnumid. Keskendudes just sellele teisele poolele, võibki märgata nii NETS-i toetajaid kui ka vastaseid sõimamas teist osapoolt, või ka meediat, näiteks “pasaloopijateks” või “haigeteks” ning isegi “idikateks”. Olenemata nii osapooltest kui ka nende negatiivsete kommentaaride põhjustest, mõjub selline kommenteerimine aga sisutühjalt, sest ettepanekuid ega selgitusi oma pahameelele ei lisata. Teisisõnu tulistatakse oma arvamus välja kiirelt ning läbimõtlemata ehk afektiivselt ja eelemotsiooni pealt. Nii aga polegi võimalik jõuda edasiviiva ja sisuka aruteluni.
Kurjustav kommentaar on väärtuslik
Tegelikult on negatiivne ja kurjustav kommenteerimine üldjuhul mõistetav, vihjates mingile puudusele või probleemile ühiskonnas. Eriti praegusel ajal, kus meie normaalse ja harjumuspärase elu on sassi löönud pandeemia, mis omakorda on põhjustanud muutusi nii töömaastikul kui ka näiteks vaba aja veetmise võimaluste osas. Murettekitav on aga just see viis, kuidas kommentaare kirjutatakse ehk justkui läbimõtlematult ning ühiskonda lõhestavalt. On raske hinnata, kas säärase pildumise põhjus on just tõdemus, et meie ja meie tegude vahel on ekraan, mis meid äkki paneb meid tundma julgemalt ja hoolimatult. Tegelikult võiksime me aga ekraani taga käituda samamoodi nagu tänavapildis ehk olla veidikenegi kaalutlevamad.
