Alati, kui lähenemas on suured üleilmsed spordivõistlused, saame juba aastake enne seda lugeda ajakirjandusest murelikke artikleid, kui õudses seisus kõik ettevalmistused on. Staadionid pole valmis, ujulates pole vett, hotellidel pole katuseid ja ülejäänud hooneid pole veel ehitamagi hakatud. Väga kahtlane, kirjutavad ajakirjanikud, kas seekord võistlused üldse toimuda saavad.
Siis aga jõuab suur päev kätte, peetakse suurejooneline avatseremoonia ning sajad miljonid inimesed üle maailma jälgivad järgmine kuu aega teleri vahendusel, kuidas kõik sujub absoluutselt suurepäraselt.
Samamoodi on lennujaamadega – need on kõikjal maailmas ühesugused ning toimivad ka paikades, kus muidu, nagu me siin Euroopa nurgas elades kindlalt teame, elavad ainult lugemisoskuseta inimsööjad, karud, tiigrid ja tapjasääsed.
Kuidas see üldse võimalik on, et nad suudavad päevast päeva ilma vigadeta korraldada midagi nii keerulist ja nii täpsustnõudvat, nagu 300 eurooplasest puhkajaga hiigellennukite pideva maandumise ja õhkutõusmise ballett? Ma ei ole vandenõuteooriate uskuja, aga mõned asjad maailmas, tundub mulle, on küll korraldatud mingi planeeti valitseva salajase komitee poolt lihtsalt ära, et meil kõigil oleks mõnusam ja turvalisem olla.
