On see IT-toode või teiste tööstusharude digitaliseerimine – kuidas ühe inimese kohta tööviljakust kasvatada. See on kogu Eesti majanduse idee, ilma selleta pole Eesti elatustaseme tõus võimalik.
Kui suur Eesti ettevõtete valmisolek sellele üldse mõelda on?
Konkurents paneb asjad paika. Eestis saab rääkida mitte massitootmisest, vaid nutikast nišitootmisest. Kogused on väikesed ja tooted personaliseeritumad. Meil on hea näide Põhjamaadest kõrval. Ostsime Nortaliga kuus-seitse aastat tagasi Soomes ühe ettevõtte, mis oli pikaajaliselt teenindanud suuri metallitööstuse firmasid.
Me ei suutnud ära imestada, kuidas on see võimalik, et sul on kõige kallimad tööjõumaksud, sul on kõige kallim energiahind ja su suured metallitööstusettevõtted on globaalselt täiesti konkurentsivõimelised. See ongi võimalik ainult seetõttu, et nad on läbi IT niivõrd efektiivseks aetud.
Soomlased on sama asja ka puiduvaldkonnas ära teinud. Mis see Eesti võimalus siis veel on?
Kui me vaatame facebooke ja amazone, siis jah, need on sellised monopolistlikud ettevõtted, mis on suutnud terve maailma ära võtta. Aga kui me räägime innovatsioonidest erinevates tööstusharudes, siis iga 5-10 aasta tagant tuleb mingi komplekt täiendusi, mis võimaldavad teha suuremaid hüppeid.
Need tuleb nutikalt ära kasutada. E-riigiga on sama lugu. Asju, mida meie tegime 10 aastat tagasi õnnestub täna järeletulijatel teha uute tehnoloogiatega oluliselt lihtsamini ja kiiremini.
Kas meil on Eestis olemas piisavalt nutikas keskkond ja kogukond, mis suudab neid asju tabada?
Kindlasti on. Eestis on ettevõtlikkus ja paljuski naiivne unistus oma globaalse asja püsti panekust, see tehnoloogia taha kindlasti ei jää. Pigem on tähtis võimekus seda turundada ja välisturgudel müüa. Aga see on ka aastatega paranenud. Võrreldes Soome-Rootsiga on meil 50 aastat okupatsiooni vahel, kus seda võimekust ei arendatud.
Kuidas see praegu üldse võimalik on, et Eestis tehakse uusi startupe ja siia tulevad uued IT-ettevõtted? Kõik räägivad, et võtame sel aastal jälle sada inimest ja sada inimest juurde. Väljast vaadates tundub see ju absurdne.
Kui me vaatame ükssarvikute kasvu, siis väga palju sellest ongi juba väljaspool Eestit. Pipedrive’il on Portugalis keskus, TransferWise’il erinevates kohtades. See inimeste hulk, mis Eestis kasvab, pole nii märkimisväärne.
Nortalil samamoodi, kuigi ettevõtte käive on viimase viie aastaga kolmekordistunud, siis Eestis on töötajate arv kasvanud umbes 100 inimese võrra. Mujal kasvame rohkem.
Kui jätte e-riigi kogemused kõrvale, siis milline on eestlase eelis maailmas?
20 aastat digiühiskonnas elamist on see eelis. Ka IT-sektori väline inimene on harjunud sellega, et ta saab riigiga suhelda ühe klikiga tuludeklratsiooni esitades või et autojuhiluba saadetakse postkasti. Mõnes teises riigis ei suuda inimene sellest unistadagi. Selline mõtteviis aitab hästi palju kaasa ka teistes valdkondades. Me läheme välismaale ja küsime, et kui meil on riigiga nii suheldakse, siis miks teil ei saa asju paremaks teha.
Täna on 10 kilomeetrit maratonist joostud. Eestis on võimalik kolmandiku võrra vähendada riigiaparaadi töökohti läbi teenuste automatiseerimise ja nutikama riigikorralduse. Kodanikku ei huvita, millisest riigiametist tal täpselt see teenus tuleb. See on backoffice’i protsess, kuidas riik selle korda ajab. Kodanik tahab oma nutitelefonist saada õigel ajal õiges kohas teenuse ja sinna on meil väga väga pikk tee minna.
Kui me oleme praegu 10 kilomeetri peal, siis kus me kahe aasta pärast oleme?
Poolmaraton võiks olla lähedal.