Arutu paanikakülvamine

Ajakirjanike töö on olla valvekoer ja leida üles need probleemid, millest ei soovita rääkida. Ajakirjaniku töö ei ole aga arutult paanikat külvata, enne kui keegi mõistab, kas tegelikult on ka midagi halvasti.

Täna hommikul ilmunud lood ID-kaardi turvaprobleemist olid valdavas enamuses ühekülgsed, hirmu külvavad ja läbi sünteesimata. Kui tehnoloogiateadlikum inimene saab aru, et ID-kaardi paroolide nägemine ilma ID-kaardi endata reaalset ohtu ei kujuta, siis tavakasutaja seda asja nii näha ei pruugi.

Ja need tavakasutajad on need, kelle pärast tuleb muretseda. Väikesed asjad jäävad inimestele pikaks ajaks meelde. On raske hinnata, kas tänane juhtum midagi inimeste mõttemaailmas muudab, aga kui see lisas kasvõi ühe inimese, kes arvab nüüd, et terve ID-kaardi, või sellega kaasnev e-valimiste ja e-teenuste maailm üldiselt, on halb, ebaturvaline ja keegi teab nüüd tema paroole ja käib tema nimel laenu võtmas, siis on meedia oma töös põrunud.

Mingit tõsist kriisi pole

Oleme Geeniuses üritanud olla kaalukeeleks, selleks väljaandeks, kes vaatab mõnele suurele probleemile peale ja ütleb, mis siis tegelikult katki on. Tegime seda ka täna ja tulemused on ootuspärased: eksperdid ütlevad selgelt, et midagi kriitilist siin pole ning pigem on tegu suhtumise probleemiga. Päevalehtede esiuudised olid hommikul aga suurest turvaprohmakast.

Suhtumise probleem ei ole küll tore, aga see ei ole samaväärne sellega, et kuskil vohab suur viga. Inimesed on eelmisest ID-kaardi kriisist taastumas, pole vaja uuesti paanikat külvata, kui selleks alust pole. Seda on paari pealkirjaga imelihtne teha, aga olgem inimesed. Klikid võivad siin veidi oodata.