Uudis

Lugejakiri: Kui keegi väidab teile, et operaatorid enam salapakkumisi ei tee, on see selge vale

Miks ei võiks suhe mobiilioperaatoriga olla normaalsem? Foto: Pixabay

Teate seda mõnusat etappi suhtes, kus te olete juba paar aastat koos olnud, üksteisega mõistuse piires ära harjunud, aga värskus pole veel päris kadunud? Te hindate endiselt üksteise väikseid tegusid, suured mured pole veel saabunud ja üldse toimib ühine elu mingis rõõmus-rahulikus kulgemises.

Ja siis saabub esimene tõsine murepilv.

Minu jaoks saabus kainestav moment päevapealt, kui tavapärase arve asemel potsatas mulle postkasti topeltsuuruses summa. Läbi udu meenus mulle tõesti, et suhte algustõotustest käis läbi sõnapaar “2-aastane soodusperiood”, aga kellel ikka jätkub sel ajal kõrvu muuks, kui lootusrikkaks tulevikuks.

Millest ma ometi räägin? Oma mobiilioperaatorist, muidugi.

Proovisin mõistlikult rääkida

Küpse täiskasvanuna üritasin esiteks meie muresid selgeks rääkida. Tegin ettepaneku vanaviisi jätkata ning tüütud suhtemängud vahele jätta. Täpsemalt jätta vahele kogu selle “lähen teise operaatori juurde” näitemäng ning minna kohe selle pakkumise juurde, mille nad lõpuks alati teevad.

Klienditeenindus vastas, et oiiiii, selliseid althõlma pakkumisi ei tee enam ükski operaator ja pakkus mulle 2 GB internetti ning 100 kõneminutit kümne euro eest (homeeriline naer saalist).

Kui nii, siis nii – olin siiski sunnitud laskuma manipulatsioonideni, valisin konkurendilt kolme klikiga suvalise paketi ja panin numbri liikuma. Nagu kellavärk pakkus koduoperaator mulle seepeale vana paketti (15 GB, 1000 min ja 1000 sõnumit) viie euroga.

Ilmselt oleks veelgi kaubelda saanud, aga ma ei viitsinud sellega ju tegeleda ning võtsin selle klienditeenindaja suureks rõõmuks kohe vastu. Hiljem pakkus konkurent mulle sarnast lahendust suisa kolme euroga, aga lojaalsus (ja mugavus) maksab ju samuti midagi. Olin valmis vahepealse unustama ja ühist teed jätkama.

Ühel õhtul tuli mulle SMS: “Täname kliendiks olemise eest.” Mõtlesin, et küll on kuskilt mingi linnuke tegemata jäetud ning ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Järgmisel päeval ärgates oli mu levi nullis ja postkastis teade, et operaator on lõpetanud mu Mobiil-ID lepingu.

Mis nüüd juhtus?

Helistasin seepeale abikaasa telefonilt klienditeenindusse, kes lubas asja uurida ja MULLE TAGASI HELISTADA. Hakkasin kõva häälega naerma, et kuhu täpsemalt nad mulle helistada kavatsevad, kui mu telefon ei tööta.

Selle peale ei osatud mulle enam midagi kosta, aga lubati ikka teada anda. Hiljem helistati mu abikaasa telefonile tagasi ja nenditi taas üllatunult, et mu telefon on MILLEGIPÄRAST välja lülitatud (sic).

Loksusin läbi tööpäeva nagu amööb ilma ühegi pide- või sidepunktita ning tundsin erilise selgusega, kui palju tegelikult mobiilist sõltub. Taksoäpp ei tööta, bussiäpp ei tööta, kõndimise taustaks Spotify’d kuulata ei saa, oma kurva saatuse kurtmiseks kellelegi helistada ammugi mitte, sh operaatorile olukorra edenemise uurimiseks samuti. Seda, et nad omal algatusel ja olukorra tõsidust mõistes mind progressi (või selle puudumisega) kursis hoiaks, oli vist palju paluda.

Ma ei hakka siin kirjeldama kõiki nüansse ja vaevu, mis olukorra selgitamisega kaasnesid. Lühidalt kokku võttes oli mu manipulatsiooni-numbriliikuvus kuidagi vägivaldselt siiski käiku läinud ja number mitteaktiivsena teise võrku lõksu jäänud.

Kulutasin segaduse klaarimisele terve tööpäeva, mõõtmatult närvirakke ja jalataldu, sest ühenduse puudumisel pidin kõikjal jala kohal käima nagu mõni keskaegne talupoeg.

Mobiilsideteenus on elutähtis

Paratamatult hakkas operaatorite esinduste vahel joostes tunduma nagu oleks mobiiliside puhul tegemist sellise nice to have teenusega nagu näiteks küünehooldus. Tegelikult on mobiilsideteenus elutähtis teenus hädaolukorra seaduse mõttes.

Elutähtsad on need teenused, mis on hädavajalikud nii ettevõtetele, riigiasutustele kui ka inimestele, et rahuldada nende esmavajadused ning tagada elu ja tervis. Need teenused moodustavad kõigi meie harjumuspäraste teenuste vundamendi, ilma milleta ei saa ühiskond meile tuttaval kujul toimida. Sellise teenuse osutamisega kaasneb ka kohustus tagada, et pakutav teenus oleks klientidele alati kättesaadav.

Ainult tänu konkureeriva operaatori teenindaja taiplikkusele klopsiti mulle õhtu (ja töönädala) lõpuks kokku tati ning palve peal koos püsiv lahendus, kus vabisev mobiiliühendus tuli ühest SIM-kaardist ning mobiilne nett ühekordselt kõnekaardilt. Olin enam kui nädalaks määratud lindpriiks, kellel ühe operaatori juures polnud kehtivat lepingut, aga oli number ning teises oli leping, aga polnud numbrit.

Erilise kirsina tordil pidin paari päeva pärast sõitma Nepaali matkama ning järgmine võrguvahetus pidi toimuma sealoleku ajal. Sellega seoses kadus taas ka mu Mobiil-ID kasutamise võimalus, aga võtsin kasutusele hoopis Smart-ID ja sain täitsa kenasti hakkama. Ettenähtud ajal vahetasin Nepaali mägedes teemaja perenaise sukanõela abil SIM-kaarte ja lootsin, et sellega on saaga lõppenud.

Arvasite tõesti nii?

Kuidas võib üks inimene eksida. Vaevalt nädal pärast koduoperaatori rüppe naasmist tuli teade, et mu paketti kaasajastatakse koos märkimisväärse hinnatõusuga. Ehkki esimese hooga võttis see mu päris tummaks, kaevasin toibununa välja Tarbijakaitseameti juhendi sideteenuste lepingu ühepoolse muutmise kohta.

Sideteenuse lepingu tingimuste muutmist sideettevõtja poolt reguleerib elektroonilise side seadus § 99. Kõnealuse paragrahvi lg 1 sätestab muutmise alused järgnevalt: “Sideettevõtja võib ühepoolselt muuta sideteenuse lepingu tingimusi, kui muutmise vajadus tuleneb õigusaktide muutmisest või kui pärast sideteenuse lepingu sõlmimist muutuvad lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ja sellega kaasneb sideettevõtjal lepingu täitmise kulude oluline suurenemine.

Tuletan meelde, et mulle tehti lepingu tingimuste osas värske pakkumine ning nende kaasajastamise vajadus ei saanud paari nädalaga kindlasti üllatusena tulla. Kuna asjaolud vahepeal muutunud ei olnud, puudus operaatoril tegelikult alus teenuse hinda (märkimisväärselt) tõsta.

Selle peale sai mu kannatuste karikas lõplikult täis ning kirjutasin konkurendile, kas nende 3-eurone pakkumine on endiselt jõus. Oli küll ja seal võrgus ma nüüd oma elupäevi veeretan, kuni järgmise “sooduspakkumise” lõpuni.

Eriliselt nördimapanev on kogu saaga juures see, et ma loksuks hea meelega ühe operaatoriga sündmustevaeselt päikeseloojangusse. Selle asemel olen vastu tahtmist kaasatud mingisse machiavellilikku sissisõtta, kus operaatoreid tuleb üksteise vastu ära kasutada ning lõpuks ei võida keegi. Lihtsalt mugavuse nimel kordades rohkem maksta läheb aastate peale ka häbematult kalliks.

Lõpetuseks:

  1. Kui keegi väidab teile, et operaatorid enam salapakkumisi ei tee, on see selge vale. Kuuldavasti on operaatoritel kaks eraldi müügiosakonda ja neid päris häid pakkumisi saab teha alles see osakond, kes tegeleb lahkuva kliendiga.
  2. Pakettide ühepoolsed hinnatõusud saavad toimuda ainult kindlate tingimuste täitmisel. Ehkki kliendi peamine õigus on sellisel juhul operaatori rüpest lahkuda, ei pruugi selline hinnamuudatus õiguspärane olla, mis juhul on kliendil õigus pöörduda tarbijavaidluste komisjoni.

Lugejakirja autor on Geeniusele teada.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.