Silmad on alati fookuses

Üldiselt ma ei salli seda, kui suvalises niidukis või imuris väidetakse elunevat “tehisintellekt”. Sonyle ma aga suudaksin selle andeks anda.

α6400 üks kõvemaid müügiargumente on võimas autofookus. Tagaplaanil toimuvad miljonid keerukad kalkulatsioonid raalivad välja näojooned ja mitte ainult.

Kaamera suudab automaatselt leida inimese silma ja seda ka subjekti liikudes fookuses hoida. See on muljetavaldav.

Sony ise ütleb, et maailma kiireim autofookus teravustab 0,02 sekundiga. Pole põhjust kahelda, aga eks sellega on veidi nagu auto kütusekuluga.

Tulemus sõltub sellest, mis objektiivi kasutad ja millele teravustad. Mul õnnestus ta kit-objektiiviga prilliklaase sihtides korralikult hulluks ajada.

Pulmapiltniku unistus

Kujuta ette, et oled pulmafotograaf ja õhtul päevatööd läbi vaadates avastad, et kõik teravad pildid on punase ninaga liiga lõbusast onu Kaupost. Keskpärane lugu, tagasihoidlikult öeldes.

Selle kaameraga seda ei saa juhtuda. Talle saab sisse salvestada valiku nägusid, mille ta rahvahulgast üles otsib ja teravaks teeb. Antud juhul, ma pakun, oleks mõistlik õpetada kaamerale selgeks pruut ja peigmees. 

Naerata, pildistab!

Pealtnäha lihtsalt vahva, aga küllap mingites oludes ka vajalik, režiim on naerupäästik. Kaamera teeb pildi, kui näeb inimese näol naeratust. Hea viis endlit teha ja samas tagada, et sa väga kuri välja ei paista.

ISO 800, nalja teete?

Minusugusel analoogi ja vanade digipeeglitega harjunud algajale hübriidikasutajale on ikka tundunud, et ISO 400 on maksimaalne mõistlik tundlikkus ja 800-ga pead juba arvestama korraliku kvaliteedikaoga.

Ilmselt on mul aeg kaasaega kolida, sest selgub, et nii väikeste arvudega tänapäeval ei opereerita. Sätin ISO “Auto” peale ja märkan, et ühtelugu hüppab ta toas pilti tehes 6400 peale.

Murelikult suurendan kaameraekraanil tehtud pilte ja ei jää uskuma, et niimoodi päriselt saabki. Arvutiekraanilt selgub tõde.

No mis aku see on?

Ühes asjas olen ma küll pettunud. Kaamera aku lubab teha vaid 360-400 pilti, enne kui tühjaks saab. Aga see ei ole etteheide konkreetsele mudelile, vaid pigem nostalgia peegelkaamera järele, millega võid rahulikult 1000 pilti ära klõpsida.

Tavakasutaja jaoks, kes ei plaani ühest üritusest mitusada pilti teha, see mingit tähtsust ei oma. Tõsi, pulmas tööd tehes peab teine või kolmaski aku kaasas olema.

On ikka nuppe ja menüüsid

Kõige rohkem häiris mind α6400 juures see, et väikese kere külge on kuhjatud suur hulk nuppe, mis pea iga kord pilti tehes tahtmatult käe alla jäävad ja midagi ära rikuvad.

Ilmselt on see nii paljude funktsioonidega aparaadi puhul paratamatu kompromiss nuppude ja menüüde vahel, sest ka viimased on paksult valikuid täis.

Videot saab loomulikult ka teha

Loomulikult on 4K video standardvarustuses, aga Full HD (1920×1080) formaadis saab salvestada 120 kaadrit sekundis, mida siis imeilusateks aegvõteteks maha pidurdada.

Vlogijatele see kaamera ilmselt sobib. Mikrofonisisend on olemas ja LCD-ekraani saab kaamera kohale enda poole keerata, et kontrollida, kas ikka kaadris oled.

Vahvate pere- ja reisivideode salvestamiseks on α6400 kindlasti piisav. Nõudlikumaks  filmimiseks aga jääb vajaka kõrvaklapiväljund, et jooksvalt kontrollida, kas salvestatav heli ka kuhugi kõlbab.

Jah, osta,

kui sul on vaja kaamerat, millega saab lihtsalt ilusaid pilte teha ja sul on vähemalt tuhat eurot üle.

Sony α6400 hübriidkaamera