“Nemad ei saa avalikku 5G-võrku kasutada,” rääkis Põldsamm. “Sa kujutad ju ette, mida näiteks Ericssoni tööstusrobot teeb, kui mööda Peterburi teed sõidab pubekaid täis ekskursioonibuss, kõik laevad Netflixi alla. Olgu ta siis kas 5G- või 6G-võrk, need robotid teevad ju korraks ikkagi “hõkk””.
Ta tõi näiteks Saksamaa, kus auto- ja muu tööstus tema sõnul konkurssidesse sekkus, sest neil on vaja kohaliku ulatusega privaatvõrke.
“Euroopas on välja antud keskmiselt viis sagedusluba riigi kohta, Itaalias isegi kuus luba,” rääkis Põldsamm. “Need on kõik 40, 50, 60 MHz laiusega. Vaatame ka ikkagi, mis mujal tehtud on.”
Eestis on ministeerium konkurssi teinud tema sõnul valel eeldusel, et 5G puhul on oluline mobiilse interneti kiirus, nagu see seni näiteks 3G ja 4G puhul oli.
“Ta küll võimaldab natukene kiiremat andmesidet, 3,5 GHz võimaldab kuni 100 Mbps ühe kliendi kohta, mis ei eruta ma arvan ka täna,” rääkis Põldsamm. “Uudne ja ainulaadne 5G-s on on kaks asja: väga madala latentsus ja ülikõrge sidekindlus. Võrgu reaktsiooniaeg on väiksem kui 0,1 ms. Ilmselge, et kui me räägime isesõitvatest autodest, siis see peab olema väga kiire, muidu me paneme vastu posti või sõidame kuristikku.”
Põldsammi sõnul ei vasta ka tõele väide, et ilma praegu 4G-võrku omamata ei saa tulevikus 5G-d ehitama hakata. Ta rääkis, et praegu on see tõesti nii, kuid tänavu detsembris tuleb välja 5G-standardi teine osa, kus need küsimused on lahendatud. Teine standardiosa puudutab tema sõnul just väikse reaktsioonikiiruse, kõrge sidekindluse sääraseid küsimusi.
“Tuleb 5G NR ehk new radio, teises faasis täiesti muutub ära mobiilivõrgu raadioosa,” ütles Põldsamm. “Kõige suurem arusaamatuse koht on see, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust. Me oleme algusest peale rääkinud, et 5G-teenused ei ole ainult andmeside, vaid just nimelt need teenused, mis on vajalikud majandusele, põllumajandusele, tervishoiule. Need ei vaja kiirust, vaid sidekindlust ja reaktsiooniaega. See on ülitähtis Eesti riigi ja majanduse jaoks, riik peaks tegelema selle regulatsiooniga, kuidas tagada just nende teenuste kättesaadavus Eestis võimalikult kiiresti, mitte kaks-kolm aastat peale seda, kui Rootsi ja Soome ettevõtted selle ära teevad.”
