Uudis

Miks idufirmad mõnikord otsa saavad? Skillificu asutaja selgitab

Skillificu meeskond. Foto: Fundwise.me

2016 aasta lõpus teatas tehisintellektil põhinevat töötajate värbamise süsteemi loov Eesti iduettevõte Skillific, et nad lõpetavad raha puudumise tõttu tegevuse. Mis selleni viis ja mis viib ühe idufirma oma tegevuse lõpetamiseni? Küsisime Skillificu asutajalt Rainer Aunpult, miks idufirmad hävivad.

Üldiselt võib tüüpilistest põhjustest saada kokku kindla nimekirja: kehv meeskond, suur konkurents, toode, mida kellelgi vaja ei ole ja muidugi vajaliku kapitali puudumine. Aunpu sõnul on need aga pigem sümptomid, mis ühel hetkel toovad kaasa firma tegevuse lõppemise.

Just viimane, raha puudumine sai Skillificule saatuslikuks. 2016. aasta alguses kaasas firma ühisrahastusplatvormi Fundwise kaudu kokku 90 000 eurot. “Võtsime suhteliselt suure riski sellise strateegiaga edasi liikudes. Meie plaan oli hakata ise raha teenima nii, et oleksime juba eelmise aasta septembris suutnud katta oma jooksvad kulud. Aga meil sai hoovõturada otsa, ehk me ei jõudnud lihtsalt oma tootega raha teenima hakata nii kiiresti, kui me plaanisime.”

Eesmärgiks oli Fundwise abil kogutud rahaga nelja kuni kuue kuu jooksul arendada Skillificu toode piisavalt kvaliteetseks, et seda klientidele raha eest müüa. Kuid ühel hetkel sai selgeks, et raha selle tulemuse saavutamiseks ei jätku. “Me ei üritanud uut investeerimisraha teadlikult tõsta. Tahtsime olla selles mõttes väga tublid, et näitame ära, et äriline tõmme on olemas – et kliendid ostavad teenust ja siis küsime raha juurde, sinna maani saame ise hakkama. See osutus liiga suureks väljakutseks,” tunnistab Aunpu.

“Täna tagantjärgi tarkusena julgen öelda, et Fundwise’i eduka raharingi pealt oleksime võinud kohe otsa teha näiteks Funderbeami järgmise ringi. Tol hetkel oli see kontseptsioon mulle natukene võõras, kus sa järjest tõstad raha. Täna ma arvan, et see oleks õnnestunud, oleks andnud meile pikema tegutsemisaja ja me oleksime saanud meie toote paremasse valmidusse,” räägib Aunpu.

Lisarahastust oleks olnud tark otsida ka seetõttu, et Skillificu näitajad olid tema sõnul üsna head, juba augustis 2016 teenisid nad oma toodet müües raha, kuid mõned kuud hiljem lõpetasid tegevuse. See tekitab paratamatult küsimuse: kas klient peaks pelgama, et kiirelt tekkinud idufirma sama kähku ka kaob?

Ka kliendi riskianalüüs on tähtis

Esmalt selgitab Aunpu, et kiirelt tekkivad idufirmad on müüt. “Kõik hakkab pihta sellest, et kellelgi tekib mingi idee. Ta otsib erinevaid viise seda teostada, proovib võib-olla mitu mudelit läbi, enne kui üldse kusagil silma paistma hakkab või midagi reaalselt turule tooma asub. Mul on viis aastat möödas Skillificu idee tekkimisest. Kaks ja pool aastat võttis aega, enne kui ma seda reaalselt sain tiimiga hakata arendama,“ selgitab ta.

Samas on kliendina abiks oskus riske hinnata. Kui on teada summad, mida mõni iduettevõte on investeerimisringis kaasanud ja teada on ka see, palju firma raha umbes kuus kulutab, võib seda riski hinnata. “Aga garantiisid ei ole. Kui sul on raha, nagu meil oli – tõstad 90 000 , kulutad kuus ära 20 000-25 000 ja veel õieti midagi ei teeni – on risk suurem. Kui klient oskaks sellistes kategooriates mõelda, siis saaks ta aru neist riskitasemetest. Arvan et seda on võimalik kõigi iduettevõtete puhul arvutada, kui nad ausalt seda infot välja annavad,” räägib Aunpu.

Sageli ei ole alustava idufirma kliendil firma teenuste väärtus kuigi suur. “Meielaadse äri puhul on kliendid näiteks mingi kuutellimuse võtnud ja tihtipeale käib katsetamine, kus nad arvestavad sellega, et võib-olla nad ei saagi sealt lisaväärtust. Hullem lugu on selliste tegelastega, kes lubavad ette mingisuguseid tooteid. Teed [ettevõtjana] Kickstarteris rahastuse, kust sa tegelikult ei saa [panustajatelt] omakapitali, vaid sa sisuliselt müüd tooteid. Aga kui sa neid valmis ei ehita ja neid turule ei too, siis sa oled sigaduse teinud sellele kliendile,” räägib Aunpu.

Eraisiku suured laenud päästaksid pankrotist

Kuid raha lõppemine ei ole ainus põhjus, miks iduettevõtted oma töö lõpetavad. Aunpu arvates on idufirmas idee järel kõige olulisem komponent meeskond. Kui meeskonnast lahkub mõni võtmeisik, võib isegi suurte finantsidega idufirma piltlikult öeldes põlvili olla. Ja isikud võivad lahkuda idufirmast väga lihtsal põhjusel: õige, taas raha.

Idufirmat luues tuleb sellesse panustada hulgaliselt aega, mis üldjuhul tähendab oma igapäevasest, palgatööst loobumist. Kuna iduettevõte ei too kohe alguses raha sisse, võib juhtuda, et ohtu satub isiklik elu. “Kui ma üle kahe aasta tagasi 2014 oktoobris tiimi kokku panin, siis ikkagi poolteist aastat tegid kaks põhiarendajat Skillificu tööd oma põhitöö kõrvalt. Sest nemad ei saanud võtta nii suurt riski, et nad tulevad oma põhitöölt ära. Aga kui sa 100% ei pühendu, siis sa liigud edasi aeglases tempos. Kui liigud edasi aeglases tempos, siis sa ei püsi hästi konkurentsis. Kõik need asjad on omavahel seotud. Ja kui sa hakkad näiteks raha kaasama, siis üks esimesi küsimusi investoritelt on, et kes ja kui palju panustavad sellesse ettevõtmisse. Ja nii võtavad inimesed väga suuri isiklikke riske.”

Eurod

Aunpu leiab, et üheks riski maandajaks sobiks siin võtta laenu, kuid mitte tavalisi 5000 euro suuruseid alustava ettevõtja laenusid, vaid suuremaid. “Alustamiseks oleks raha vaja näiteks 60 000 eurot, siis ma saan ligi paari aasta pikkuse alustamistee ja saan rahulikult pühendunult tegutseda selle tootega. Ja kui see ebaõnnestub, siis ma lähen tagasi palgatööle ja maksan selle raha tagasi. Täna me võtame selliseid laene kas sõprade käest või müüme maha mõne korteri, auto ja muid asju. Et teeme kõik need ära, aga siis jääb ikka midagi nagu puudu. Ja seda ei ole ju tegelikult mitte kusagilt võtta, sest niipea kui sul palgatulu ei ole, pole sul panka põhimõtteliselt pikaks ajaks asja,” räägib Aunpu.

Mida siis kõigest Skillificuga juhtunust õppida? “Startupi juht peab olema toote juht kuni toode on turul. Ei saa toote juhtimist, olgu sul tiimis kui tahes toredad ja usaldusväärsed inimesed, enda käest ära anda. Mina tegelesin äri ning klientide poolega ja toote sisuliselt usaldasin teisele poolele tiimist. Ja lõpu poole ma tegin järeldusi, et äri poolelt ma ei ole olnud hea tellija tehnoloogia poolele.”

Teise õppetunnina toob Aunpu välja, et idufirmanduses populaarset MVPd (minimum viable product – minimaalne elujõuline toode) mõistetakse tihtipeale valesti. “Ma ise samastasin seda suuresti prototüübiga. Et see on mingi asi, mis peab näitama, et ideed on võimalik üldse teostada. Tegelikkuses see ei ole minimum viable product, see on prototüüp. MVP on see, mis turul ise ellu jääb ja peab suutma raha teenida. Ta pakub kliendile seda, mida klient on valmis ostma. Siis ta on elujõuline. Ja ma arvan et sellega panevad päris paljud mööda.”

Oled sa GEENIUS, RIKAS või PRO? Vali sobiv tellimus siit.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.