Mul polnud juurdepääsu arvutitele ning oma esimesed koodiread kirjutasin vihikusse. Mõne aja pärast tuli meile külla isa sõber, kes tegeles programmeerimisega, ning ma andsin talle oma koodi üle vaadata.
Arvutile juurdepääsu sain umbes aasta pärast, kui isa pani selle vene ajakirjas Radio olevate juhendite järgi juppidest kokku. Minu esimeseks ülesandeks oli operatsioonisüsteemi baitidena sisse toksimine, mis oli samuti ajakirjas väljatrükitud, umbes 20 lehte koodi, mille peale läks mul terve talvine koolivaheaeg, kaks nädalat.
Alles pärast operatsioonisüsteemi tööle saamist sain oma koodiread vihikust arvutisse sisse kanda ning arvuti käima panna. Rõõmu oli palju.
Aga kunas sa viimati rea koodi kirjutasid?
Enda lõbustamiseks kirjutan mõned read regulaarselt, viimased tööga seotud koodiread jäävad mulle alatiseks meelde, nagu ka esimesed.
See juhtus Pipedrive’is, kui üritasin ühe meie alamsüsteemi ebavajalikest andmetest ära puhastada ning eksisin array indeksi algusega (erinevates keeltes algavad array indeksid kas nullist või ühest).
Kuna ma üritasin tekstist välja lõigata üsna pikka numbrit ning hiljem seda numbrit andmebaasist otsida, siis ei suutnud ma oma viga testides avastada. Selle tulemusena hävis meil päris palju kliendiandmeid.